külm on. ja pime.

Lugu siis järgmine, et suvega jäi projekt “minu oma urg” nagu unarusse või nii. Ehk siis, soetasin voodi ja kolisin sisse, aga kõik muu on sama moodi ripakil nagu kevadel. Ürgkole “köögimööbel” ja samaväärselt kole põrandalamp jne.

Suvel polnud nii häda midagi, sest soe oli ja õhtul kaua valge, aga viimased paar päeva on elamine olnud hommikuti külm nagu hundilaut (kuigi isegi akna öösel lahti hoidmise lõpetasin ära) ja õhtuti pime nagu... noh, hundilaut.

Mis pole ka ime, arvestades igasuguse küttesüsteemi ja laelampide puudumist.

Niisiis, esmaste tööde nimekiri:
1) Lasta üle vaadata elektrisüsteem (hetkel endiselt stroitel-etovo-ne-delal-tüüpi), vedada vajalikud kaablid laelampide ja radikate paigaldamiseks, võtta midagi ette ürgkoleda elektrikilbi ja elamise vallutanud juhtmerägastikuga, mõelda välja pistikupesade asukoht ja arv ning need tekitada.
2) Soetada ja paigaldada laelambid (3 tk.) ja elektriradikad (2 tk.). Võib-olla mingi seinalamp voodis lugemiseks kah.
3) Teha midagi, et põrand ukse juures ei vetruks. (Tegelt tahaks üldse kogu põranda ära vahetada, aga noh... okei.)
4) Installeerida akende ette mingi kardin-tüüpi lahendus (või pigem ruloo-tüüpi lahendus) ja vabaneda eksisteerivast kontor-tüüpi-valge-odav-ruloo lahendusest.

Nüüd on see koht, kus palun jagada minuga ülal loetletud tööde sooritamiseks pädevate multifunktsionaalsete meistrimeeste telefoninumbreid.

Väheke pikemas perspektiivis tuleks teha veel järgmist:
1) Köögimööbel!!!
2) Vahetada korteri välisuks.
3) Installeerida vannitoale uks praegu selle aset täitva dushikardina asemel. (Samas, ma olen jõudnud järeldusele, et vannitoa uksed on over estimated, kui üksi elada.)
4) Ja lükandustega panipaik / kapp katuseviilu alla, millise pinnaga midagi muud mõistlikku nagunii teha pole.

Veel pikemas perspektiivis:
1) Teha vannitoaga midagi.
2) Vahetada aknad.

Ja siis ma loen või kuulan nende naiste jutte, kes ise oma elamisi remondivad. Ja imetlen neid vaikselt. Naised, kust teil need oskused tulevad, ah? Ma võin vabalt naela seina lüüa või pahteldada midagi, kui keegi ütleb, kust ja kuidas. Aga tänapäeval ei ole ju enam naljalt neid nael-haamer-puit-tüüpi lahendusi, vaid on pigem elektridrell-gyprocikruvi-tüübel-godknowswhat-tüüpi lahendused, ja mina kardan isegi oma elektrilist kruvikeerajat. (Selles mõttes, et kruvisid keeran temaga täiesti vabalt, aga ma kardan teda kuskile ripakile unustada ja siis peale astuda ja endal midagi läbi jala või käe kruvida. Mis asja mul siis veel elektridrelliga on?)

Vot siis iseseisev naine, eksole :)