kümnesse

"Ajab ju vihale, kui tundub, et kõik teised juhivad oma elu vormeliässa kindlakäelisusega, ainult mina olen see jobu, kes kõngeb nälga, kuna ei oska saatuse poolt kandikule sätitud musta ja punase kaaviari vahel valida!" Tiina Jõgeda, EE 4.03.10

kultuurirubriigist

Viimasel ajal kultuur pressib uksest ja aknast sisse, midagi ei ole teha.

Ooperiõhtutel olen käinud. Paar nädalat tagasi nähtud La Traviata oli väikest viisi pettumus - oli üksjagu tehnilist praaki, heli oli vilets ja vahepeal kadus korraks üldse ära. Lisaks oli salvestuse värvitasakaal kuidagi paigast ära, punast värvi vabsee ei olnud, kavalehe pildil erepunane kleit oli ekraanil telliskivikarva pruun. Muusika ise oli muidugi ilus, aga osatäitjad ei avaldanud erilist muljet, Violeta oli kogu aeg ühtemoodi kurjast vaimust vaevatud näoga, ükskõik kas ta oli parajasti õnnelik ja armunud või meeleheitel ja suremas. See suremine võttis tal ka natuke liiga kaua aega, if you ask me.

Neljapäeval vaatasin Othellot, mis eeltoodu valguses üllatas positiivselt. Eriti avaldas muljet Carlos Alvarez Jago rollis, selle mehe näos oli iga emotsioon näha. Desdemona oli ka väga hea; Othello kallal natuke nuriseksin - laulda oskas küll, aga näoilmeid oli täpselt üks ja see ei olnud ülearu veenev. Lisaks mu meelest nad olid Othello grimeerimisega liiale läinud, tüüp oli kõvasti rohkem meigitud kui Desdemona ja ehkki see kaugelt saalist vaadates võis olla OK, siis suures plaanis ekraanil mõjus kuidagi groteskselt. Aga heli oli võrreldes eelmise korraga palju parem ja kokkuvõttes ikkagi igati positiivne elamus.

Aga midagi jääb nende salvestatud ooperiülekannete puhul ikkagi puudu, vist vahetu emotsioon. Ja Traviatal oli päris kummaline, kuidas osa publikust pärast iga aariat plaksutama kippus. Aplausiga mu andmetel tänatakse ikka esinejaid, mitte elutut ekraani :)

Laupäeval äratas väsinud koomaööbiku telefonikõne, mis kutsus õhtul Mustpeade Majja Erkki Otsmanni ja miskeid filharmoonikuid kuulama. "Salong. Berliin 1930.", Marlene Dietrichi ja Zarah Leanderi laulud. Ehkki ma tol hetkel huvitusin ainult magamisest, lubasin siiski minna ja targasti tegin. Ma ei olnud Otsmanni varem laivis näinud, tüüp on ikka läbi ja lõhki artist ja naudib iga hetke laval olemist. Ma ei tea, kas seda projekti veel kunagi kuskil näha saab, aga kui siis kindlasti soovitan. Oli väga ilus õhtu, veinid ja söögid ja kogu muusika :)

Ja täna käisime kinos Avatari vaatamas. Jaa ma tean, et ma olen kõigile kuulutanud, et mina neid teravate kõrvadega siniseid mutante vaatama ei lähe, aga reedel viis üks asi teiseni, palju veini ja natuke sotsiaalset survet ja nii see lubadus mul üle huulte tuligi :) Pealegi elu on viimasel ajal õpetanud, et tuleb olla avatum ja vastuvõtlikum, selle asemel, et kohe "ei" plähmerdada :) 3D-d ei olnud ka enne näinud. Ja jällegi üllatusin positiivselt - seda tüüpi filmid üldiselt ei ole minu maitse, aga nende siniste mutantidega ma tegin nüüd rahu. On tõesti ägedad eriefektid ja kõik need klähvivad pudulojused on täitsa coolid.

Aga lõpp on siiamaani nägemata. Kui umbes 2/3 filmist möödas oli, läks äkki ekraan kustu ja tuled põlema. Istusime ja ootasime siis seal kuni üks suvaline peldikusse läinud töll tagasi saali tulles teatas, et väljas on häire ja Solarise külastajatel palutakse viivitamatult lühimat teed pidi majast lahkuda. Ükski Solarise töötaja saali näole ei andnud, mingit infot ega juhtnööre ei laekunud. Lõpuks, kui saal juba pooltühi oli, saabus nooruke turvamees, kes inimestega ei suhelnud, see-eest aga peegeldus tema näos selline paanika, et ma korraks jõudsin mõelda, et ongi kuskil tuli lahti. Kogu see inimmass siis töllas kuhu heaks arvas. No ühesõnaga... ma ei tahaks seal majas olla kui seal päriselt miski jama peaks juhtuma.

üks infokild tänasesse päeva

Google Analytics'i andmetel on levinumad otsingusõnad, millega minu blogisse jõutakse, "sõbrapäev", "dialoogid" ja "naaritsakasukad". Jaa, hea sõber, külasta teinekordki siinset koomas blogi kui sind huvitavad uuemad uudised naaritsakasukate vallas!

tubaseid tegemisi

Mäletate, kuidas ma eelmisel kevadel kirjutasin, et sain kingiks väikese orhideeistiku ja kui te temast midagi rohkem ei kuule, siis ma olen ta tõenäoliselt kogemata ära tapnud? Guess what, te ei ole temast küll vahepeal kuulnud, aga ta on elus!

Nimelt väike uurimistöö näitas, et ta peab veel mõned kuud oma steriilses tuubis toitelahuses passima enne kui võib ta potti istutada. Tüüp siis kasvas tempos umbes nanomeeter päevas ja hakkas alles nüüd ilmutama märke, et tema kodu on talle kitsaks jäänud. Lugesin tarka kirjandust, võtsin julguse kokku ja istutasin tüübi ümber. Minu nunnu on teie ees!

Kui ta nüüd ka ellu jääb, siis võin järgmiseks kodulooma võtta :) Ja kuna elamine oli nagunii juba mullane, siis külvasin potti ka basiiliku ja murulaugu. (Kui inimese basiilikuvajadus on nii suur nagu minul, siis on igati broo kui see on alati käepärast võtta.)

Muidu nokitsen mitmendat õhtut CV-lt laenatud puzzlet kokku panna. See ei ole lihtne muide! Aga hasarti tekitab ja ajataju kaotab täiesti ära. Esialgu 1000 tk ja järjekorras ootab 2000 tk.

hetk Elaki naistekalt

CV: Sa ei kirjuta viimasel ajal üldse.
Elo: Jah... mul pole nagu midagi öelda.
CV (mind kahtlustavalt vaadates): Kas sul on mingi elu tekkinud?

Neid hetki oli veel, mida ma üritasin meelde jätta, aga krt kell on pool 2 öösel ja isegi hästi, et ma oma Bloggeri paroole mäletasin!

ema teab :)

Kolisin ajutiselt Nõmmele kuna minu teises nooruses ema sõitis kaheks nädalaks Balile ja oli vaja kedagi kassile seltsiks ja ahjusid kütma.

Minu ema reisib palju, aga ei jäta kunagi midagi juhuse hooleks. Mul oli sisse kolides väikest viisi hirm kuna eelmine kord tegi ema enne reisile minekut umbes 20 kotletti, et lapsed (30 ja 31 aastat vanad) nälga ei jääks. Ma sõin tookord neid kotlette nädal aega ja palusin seekord ema jumala keeli, et ta ei teeks nii palju kotlette.

Ta ei teinudki. Tegi hoopis terve ahjukana ja suure potitäie riisi. Rääkimata sellest, et külmkapis oli veel praeliha ja liuatäis heeringat ja üleüldse oleks kogu majas leiduva söögikraamiga võinud kõik Tallinna kodutud üle talve ära toita.

Lisaks oli leivakasti peal pakike kirjaga „Partide sai”. Siinkohal olgu öeldud, et me ei pea Nõmmel parte – lihtsalt ema oli mõelnud ka selle peale, et metspardid nälga ei jääks :) Tänase päeva seisuga on sai partideni toimetatud.

Nagu tavaliselt, oli ka seekord lastele jäetud 2 lehekülge instruktsioone, kuidas majapidamisega toime tulla. Seal oli kirjas, mis kuupäevadel on vaja lilli kasta (väidetavalt me eelmine kord olime mingi tääkliilia peaaegu välja suretanud) ja et kassile on vaja süüa anda. Ja veel palju tarkust, näiteks ahjude kütmise kohta.

Kui ta enne ärasõitu üritas mulle telefoni teel ahjudest rääkida, siis ma katkestasin teda kärsitult: „Jaa jaa jaa, ma olen pool elu neid ahjusid kütnud!”

Viis minutit pärast tiku tõmbamist seisis see 30-aastane kõiketeadev tütar esikus jaluli tooli otsas, tuba paksu suitsu täis, korteri uks ristseliti lahti ja üritas kõrvulukustavalt lõugavat suitsuandurit laest alla kiskuda. Ta nimelt oli jätnud lugemata rohelise markeriga esile toodud osa instruktsioonide lehel, kus oli kirjas, et siibrid on lahti.

Ema juhtnööre ei maksa alahinnata, emad teavad värki :)

vol. 2

Mustikamoos nazõvajetsa :)