teisipäev, mai 19, 2009

30

Iseenesest kolmekümneseks saamises ei oleks ju midagi erilist kui sellega ei kaasneks sõprade – tuttavate ilkumine stiilis „Noh, kuidas tunne on?” ja „Kas bioloogiline kell tiksub juba?”. Eile hommikul kuulutas kolleeg kõva häälega üle kontori „Vaadake nüüd kõik Evelit, Eveli on viimast päeva 29-aastane!” ja täna lohutati, et ehkki ma pole enam noor, olen ma nüüd elukogenud :) Jah, seda elukogemust on mul nüüd nagu putru ja ei oskagi teisega kohe midagi peale hakata.

Muuhulgas toodi mulle Singapurist kingiks orhidee. Tüüp on selline umbrohu moodi, paari pisikese lehega ja pakendatud ca 10cm kõrgesse läbipaistvasse plastiksilindrisse, mille põhjas on mingi neoonroheline läga. Tüüp siis elab seal läga sees. Projekt näeb ette tema üles kasvatamist, nii et võib-olla see blogi muutub mõneks ajaks orhidee-blogiks.

Samas, kui te enam kunagi sellest orhideest midagi ei kuule, siis ma tõenäoliselt olen ta kogemata ära tapnud. Aga praegu on tüüp igatahes alive and kicking ja see on paljulubav algus!