ema teab :)

Kolisin ajutiselt Nõmmele kuna minu teises nooruses ema sõitis kaheks nädalaks Balile ja oli vaja kedagi kassile seltsiks ja ahjusid kütma.

Minu ema reisib palju, aga ei jäta kunagi midagi juhuse hooleks. Mul oli sisse kolides väikest viisi hirm kuna eelmine kord tegi ema enne reisile minekut umbes 20 kotletti, et lapsed (30 ja 31 aastat vanad) nälga ei jääks. Ma sõin tookord neid kotlette nädal aega ja palusin seekord ema jumala keeli, et ta ei teeks nii palju kotlette.

Ta ei teinudki. Tegi hoopis terve ahjukana ja suure potitäie riisi. Rääkimata sellest, et külmkapis oli veel praeliha ja liuatäis heeringat ja üleüldse oleks kogu majas leiduva söögikraamiga võinud kõik Tallinna kodutud üle talve ära toita.

Lisaks oli leivakasti peal pakike kirjaga „Partide sai”. Siinkohal olgu öeldud, et me ei pea Nõmmel parte – lihtsalt ema oli mõelnud ka selle peale, et metspardid nälga ei jääks :) Tänase päeva seisuga on sai partideni toimetatud.

Nagu tavaliselt, oli ka seekord lastele jäetud 2 lehekülge instruktsioone, kuidas majapidamisega toime tulla. Seal oli kirjas, mis kuupäevadel on vaja lilli kasta (väidetavalt me eelmine kord olime mingi tääkliilia peaaegu välja suretanud) ja et kassile on vaja süüa anda. Ja veel palju tarkust, näiteks ahjude kütmise kohta.

Kui ta enne ärasõitu üritas mulle telefoni teel ahjudest rääkida, siis ma katkestasin teda kärsitult: „Jaa jaa jaa, ma olen pool elu neid ahjusid kütnud!”

Viis minutit pärast tiku tõmbamist seisis see 30-aastane kõiketeadev tütar esikus jaluli tooli otsas, tuba paksu suitsu täis, korteri uks ristseliti lahti ja üritas kõrvulukustavalt lõugavat suitsuandurit laest alla kiskuda. Ta nimelt oli jätnud lugemata rohelise markeriga esile toodud osa instruktsioonide lehel, kus oli kirjas, et siibrid on lahti.

Ema juhtnööre ei maksa alahinnata, emad teavad värki :)

vol. 2

Mustikamoos nazõvajetsa :)

Louvre, Notre Dame, Marais, Ladina kvartal

14,5h ringi trampimist, aga saime kõik tehtud, mis plaanis.


Leia pildilt Mona Lisa

Versailles

Montmartre, öösel

õhtu Pariisis

Riia lennujaamas juhuslikult kohatud Läti kolleegiga tegime 4,5h jalutuskäigu õhtusöögiga. Tibin oli tikk-kontsaga kingad jalga pannud ja ma tundsin tõsiseid süümekaid teda tundide kaupa mööda linna lohistades. Aga tema auks peab ütlema, et ühtegi kaebust ma ei kuulnud, ehkki ilme oli küll väga piinatud kui pimedas hotelli tagasi jõudsime. Sellepärast ma eelistangi võõrastes linnades üksinda ringi kolada - nad ei püsi kunagi minu tempos.

käisid külas

masu, täpe ja pupu võivad nüüd tulla...

... sest mul on pohlamoosi varu olemas!

Nõval

Mõnikord on päris tore kui saab lubada endale nii tööst kui langevarjutamisest puhkepäeva.

Nõval on selline imekaunis Tänavjärv, kus oleks saanud ujuda ja puha. Aga meil polnud uikareid ega rätikuid kaasas ja seal oli lapsi ja vanainimesi, keda me ei tahtnud traumeerida.

Ilus raba on seal ka. Ja palju pohli ja mustikaid ja mõned puugid.

Elu on lill!

kümme aastat. esimesed

17. juulil möödus kümme aastat minu esimesest langevarjuhüppest. Tähistasime seda väärikalt, püstitades Eesti esimese ametliku naiste bigway rekordi :)

Jubilei puhul võtsin hüpperaamatud ette ja vaatasin, mida ma siis nende kümne aasta jooksul teinud olen.

Hüpe 1. 17. juuli 1999, Ämari, spordiklubi Õhumaailm, Let, ümmargune vari. Pikemalt siin.

Hüpe 2. Kolm aastat pärast esimest, 3. august 2002. Ämari, Eesti Langevarjuklubi, seesama Let, kandiline vari ja IAD. Hüpperaamatus kirjelduse kohal wolli kirjutatud lakooniline märge: „Maandus stardirajale faceplant, mokk lõhki nagu jänesel.” Pikemalt siin.

Hüpe 8. Esimene käsiavamine. Ma mäletan siiamaani seda hullu pauerit ja võidurõõmu, kui ma omaenda väikese valge käekesega olin avamisrõnga ära tõmmanud. Mind ei võtnud ussi- ega püssirohi, sest ma lihtsalt olin nii kõva tegija! Esimene maandumine lennuväljalt välja, aia taha kuumaastikule.

See oli vist teise hooaja alguse korduskoolitusel, kus Oll ütles: „Mina arvasin, et seda tüdrukut me rohkem ei näe.” Ikka selle esimese mokk lõhki faceplant’i pärast. Aga, teadagi, umbrohi ei hävine :)

Hüpped 13-14. Minu esimene Parasummer, Pärnu, aasta 2003. Õpilasi oli vähe ja pidi hullult orgunnima, et madalat ringi saada, seetõttu ka ainult 2 hüpet. See-eest aga õnnestus ennast vähe kõrgemale moosida – 2100 ja 3000 meetrit.

Hüpe 17. Esimene 4 km. Kummalisel kombel emotsiooni ei mäleta – ju vist seepärast, et 1,5 ja 4 vahele jäid need 2,1 ja 3 km. Oli nagu asjade loomulik käik.

Hüpe 20. Seda mäletan nagu oleks eile olnud. Oma järjekorra saabudes hakkasin uksele minema, kui Raul mind äkki peatas. „Oota.” Olin segaduses – kas on äkki varustusega mingi jama? Teised õpilased hüppasid üksteise järel välja, mina ei osanud seisukohta võtta. „Mine nüüd!” No okei, ju siis ikka on kõik korras. Läksin, väljahüppel käisin vist üle külje, ja kui silmad uuesti lennuki poole suunasin, nägin läbi kerge pilvevine Rauli enda poole lendamas. Möhhh??? Minu „katuse sõitmise” hüpe, muidugi ette hoiatamata nagu kord ja kohus, raamatus kirjas „Nägin esimest korda vabalangemises teist langevarjurit!” Pärast allkirja küsides heideti mulle ette sissekande vähest emotsionaalsust; tõde on aga see, et selle emotsiooni kirja panemiseks lihtsalt ei olnud kogu maailmas piisavalt palju paberit olemas :)

Hüpe 29. Katus sõitis jälle :) Esimene 2-way Tuukriga, mis tuli mu arust hullult hästi välja ja ajas mu nii pöördesse, et unustasin langevarju avada :) Kui see mul lõpuks meelde tuli, oli FXC juba oma abistava käe ulatanud ja oma ehmatuseks avastasin pea kohalt ühe asemel kaks kuplit. Oi p*rse! Pikka mõtlemist ei olnud, kuplid keerasid downplane’i ja maapind lähenes oluliselt kiiremini kui mulle meeldinud oleks. Minu esimene cutaway followed by mitmetunnine parmude toitmine Ämari metsas kuplit ja vabakotti otsides.

Vahepeal harjutasin träkkimist ja alates 39-ndast hüppest hakkasin way’sid hüppama. Tol ajal (2004 kevadel) käisid asjad vähe teistmoodi kui nüüd. Kui tänapäeval kahte ilma katita mudilast koos hüppama reeglina ei lubata, siis tookord plõksisid 40 hüppega skygodid 2-, 3- ja 4-way’sid hüpata nii et vähe polnud. Meile ei mõjunud miski :) Tihtipeale vabalangemises ei kohtutud või nähti üksteist kaugelt, lennata ei osatud ja ega ka õpetada ei osatud hoopiski nii hästi kui täna. 200+ hüppega tegelane oli tol ajal väga kõva tegija ja ega neid klubis palju ei leidunud.

Hüpe 51. Oli ilus 4-way (mõistagi ainult mudilastest koosnev), 2000 m peal koos, 1500 break-off ja 1000 meduus. Varju avanemist ei järgnenud. Valgusaastate pikkused sekundid kukkumist, mõttepaus („kui sa pole kindel, siis sa oled kindel”), padi ja sang. Minu teine cutaway, diagnoosiks meduusikõhklus.

Tagantjärgi võib öelda, et mu mõlemad cutaway’d oleks olnud ära hoitavad, kui a) FXC asemel oleks olnud Cypres või b) rohkem mõistust oleks peas olnud. Esimene oli puhtalt oma lollus (aga Cypres’iga oleksin puhta nahaga pääsenud) ja teise puhul lihtsalt ei julgenud kauem kukkuda, kartes põhi- ja varuvarju korraga avanemist. Praeguse kogemuse juures oleksin ilmselt meduusikõhkluse ilma varu tõmbamata ära lahendanud (aga noh, ega ma sel hetkel ju ei teadnud, et see meduusikõhklus just on). Aga mul on hea meel, et mul on need kogemused olemas. Ma sain enda kohta asju teada – et ma ei sattu paanikasse ja olen võimeline adekvaatselt käituma olukorras, kus on loetud sekundid aega õigeid otsuseid teha. Hirmu ei ole, aju töötab nagu kompuuter ja keha teeb täpselt seda, mida teda on kõik need aastad õpetatud tegema. Jalad hakkavad värisema alles pärast maa peal.

Hüpped 61, 62 ja 64. Minu esimene FS3 võistlus, tiimis koos ELN ja MHA-ga. Punkte pole kirjas ja tulemusi ei mäleta, aga oli üks suur rock’n’roll algusest lõpuni.

Hüpe 71. Esimene hübriid: mina, UPE ja xtr pluss kari friiflaiereid. Oli huvitav vaatenurk :)

Hüpe 85. 14-way speedstar. Lennata eriti ei osanud, aga tahtmine oli suur ja kauplesin endale koolitusülema loa selle zooload’iga liituda. (Enne seda olin küll ka suuremaid kujundeid lennanud, 8 ja 10 ja nii.) Lendasin esimesena baasile külge, aga siis hakkas taevast parasemusid sadama ja üritus nurjus.

Tol ajal (2004) lennati bigway’sid kah hoopis teistmoodi. Baasi pandi kõige vähem kogenud või kõige kiiremini kukkuvad inimesed. Keegi polnud midagi kuulnud floateritest ja diveritest, baas väljus lennukist esimena ja teiste asi oli sinna külge jõuda. No ja kui ei jõudnudki oma slotti kohale – kellegi jalast ikka sai kinni krabada (näiteks MNO 700-nda 10-way puhul - minu 92. - olen hüpperaamatusse kirjutanud võidurõõmsa „jõudsin küll valedesse jalgadesse, aga kohal!”) :) Kokku lepitud break-offi kõrgus oli nõrkadele, tugevad ei läinud enne minema kui gripp võetud :) Tolle aja meililist kubises videotest, kus inimesed kujundisse träkivad või kukuvad, ja muidugi koolitusülema monoloogidest teemal „break-offi kõrgusel pöörad ümber ja träkid minema!”.

Hüpe 94. 2004. aasta viimane hüppepäev (16. oktoober), viimane hüpe Ämaris. Ühe ajastu lõpp. Niuts.

Hüpe 100. 2005. aasta kevadel Pärnus, tähistamiseks 7-way, millest 4 tuli kokku. Siit edasi olin kõikvõimas skygodess :)

2005 oli kodutu olemise aasta. Ämarist oli meid välja visatud, hüppasime seal kus juhtus – kord Kuusikul, kord Pärnus. Oli nädalavahetusi, mil laupäeval olime Kuusikul ja pühapäeval Pärnus. Telk ja magamiskott olid alati autos (domikut ju siis ei olnud), teinekord saabusime Pärnusse hilistel õhtutundidel, käisime Jõekäärus saunas, lunisime lennuvälja valvurilt loa territooriumile siseneda ja ärkasime hommikul telgis, mille uksest avanes maailma ilusaim vaade – kõrge rohi, sinine taevas ja erkoranž AN-28 sealsamas kõrval parkimas.

Hüpe 113. 2005 suvi, Eesti naiste mitteametlik bigway rekord – 6 naist ühes kujundis: KKA, MKU, AVD, AAD, JHE ja mina. Ebatavalistest juhtumustest sel hüppel saab lugeda siit :). Hiljem Parasummeril üritasime Markku coachimise all ka ametlikku rekordit teha, aga midagi sellest tookord välja ei tulnud.

Hüpped 133, 134 ja 136. FS3 võistlushüpped 2005 sügisel, tiimis mina, MRI ja PVO. Võistluse ja sellele eelnenud treeninghüpete käigus sain FS-i lendamisest rohkem teada kui eelnenud 100+ hüppe jooksul. Võib vist öelda, et ma õppisin lendama. Ja otse loomulikult pani meie tiim võistluse kinni :) Ühtlasi oli 134 viimane hüpe Eestis AN-28 pealt.

Hüpe 164. Viimane hüpe Let-i pealt, 18. juuni 2006. Suured way-d 4 km pealt jäid ajalukku. Veel ühe ajastu lõpp.

Hüpe 165. Esimene hüpe väljaspool Eestit – Lätis Jelgavas. Juuni 2006. Ühtlasi esimene hüpe, mil ma olen tundnud sõna otseses mõttes surmahirmu, kuna väljavaade maanduda pisikesele platsile risti-rästi huukavate kohalike keskele oli kõike muud kui meeldiv. Ma ei ole kunagi kuskil tundnud ennast hüpates nii ebaturvaliselt kui tookord Jelgavas. Aga oh imet, me jäime seal kõik siiski ellu ja lisaboonusena sain redelisse täpsusmaandumise allkirja – vaid see lahutas mind B-kategooria sertifikaadist. Jelgava maandumisplats oli nii väike, et seal lihtsalt pidi täpselt maanduma. Jah, sõbrad, mul oli B-kati saamise hetkeks kogunenud 170 hüpet.

Kui 2005 oli kodutu olemise aasta, siis 2006 oli ebakindluse aasta. Vähe sellest, et olime ilma oma kodulennuväljast (Kuusikul olime rohkem külaliste staatuses), jäime nüüd ilma ka Let-ist ja AN-28-st. Väljavaade jätkata oma langevarjurikarjääri naaberklubiga AN-2 jagades ja 2,5 km pealt hüpates tundus enam kui nutune. Otsiti küll võimalusi klubile oma lennuki soetamiseks, aga ülearu palju neid sobivaid variante just ei olnud. Mäletan selgelt ühte päikeselist hommikut Jelgavas, kui ma kama seljas koos semudega mööda metsavahelist teerada lennuki poole lonkides mõtlesin – kas nüüd nii ongi? Kes saab, jätkab hüppamist välismaal, kes viitsib, paugutab mõnda aega AN-2 pealt ja ülejäänud kaovad lihtsalt vaikselt pildilt? Kolm aastat hiljem on mul suur rõõm tõdeda, et läks siiski teisiti. Minu siiras respekt ja kestvad ovatsioonid klubikaaslastele, tänu kellele me täna oleme siin kus me oleme!

Hüpe 171. Esimene hüpe Gryttjomis Twin Otteri pealt.

Hüpe 185. Ikka Gryttjomis, eestlaste 3 punktiga 9-way. Oli sõnulseletamatult kunn tunne :)

Hüpe 193. Esimene cross country, Kuusikul AN-2 pealt. Eksisin pilves ära ja maandusin lennuvälja tagumisse otsa. Cross country on lahe!

Hüpe 200. Juubel ja 6-way, baasi kiirus oli 227 km/h ja see garanteeris baasile lennu uhkes üksinduses :) Teiste hulgas ei jõudnud kujundisse ka preili juubilar.

Hüpe 202. 15. oktoober 2006, esimene hüpe meie oma, kalli ja ilusa Brita pealt. Hüpperaamatus on pikk rida smiley’sid :) Ühtlasi 2006 hooaja viimane hüpe.

Hüpe 209. Esimene tandem, xtr-iga. Ühtlasi esimene tandem üldse Brita pealt. Pärast seda olen veel kolmel korral testpatsiendiks käinud.

Hüpe 253. Britaway ehk esimene kord kui terve britatäis rahvast (ehk 10 inimest) lendas ühte kujundisse. Kujund oli koos ülevalpool 2000 meetrit ja hüpperaamatus on jälle pikk rodu smiley’sid.

Hüpped 264 – 278. August 2007, Baltic Sky Way camp Leedus Panevezys’es. Eesmärgiks Balti rekord, 40-ne kujund. Esimene hüpe AN-26 pealt, mis oli üliväga kunn lennuk ja mahutas vist oma 70 inimest. Orgunn oli kurioosne ja rekordit ei tulnud, aga vähemalt me jäime kõik ellu. Ühtlasi suurim kokku tulnud kujund, mida ma olen lennanud (30 inimest) ja suurim mitte kokku tulnud kujund, mida olen proovinud (36 inimest, neist 2 puudu). Paar päeva enne camp’i lõppu läks lennuk katki ja 40-way üritamiseni me ei jõudnudki.

Hüpped 316 – 329. Elaki ränd-bigway-camp Rootsis, mis algas Västerås’is Cessna Caravaniga ja jätkus Gävle’s Twin Otteriga. August 2008. Lõputu võitlus halva ilma ja kurja saatusega, aga Eesti ametliku bigway rekordi tegime ära – esialgu 14-way ja kaks päeva hiljem 17-way otsa. Oli väga muhe üritus! Negatiivse poole pealt – üks väga ehmatav kohtumine teise parasemuga kupli all 500 m kõrgusel paksus pilves, pärast mida ma vaatan madalate pilvedega lennukisse ronimisele hoopis teise pilguga. Selliseid reality-check’e on aeg-ajalt vaja.

Hüpe 349. Palju feimi kogunud Kihnu Virve tõus, mis mulle lõppes maandumisega lennuväljast 3 km kaugusele Järvakandi tee äärde. Meeleolukas õhtupoolik :)

Hüpped 368, 370 ja 372. Minu kolmas FS3 võistlus, tiimis IPA ja ASI, 2009 Parasummer. Jälle sain targemaks – õppisin plaani tegema (seda ma kipun muidu tavaliselt kellegi teise kraesse lükkama) ja tagantjärgi leidsin, et mõned plaanid oleks võinud paremad olla.

Hüpe 373. Elaki naiste pesuway. Esimest korda elus teipisin endale pesu selga :)

Hüpe 375. Eesti naiste ametlik bigway rekord, 7 naist: KKA, KVE, ARR, MKU, PBE, KSM ja mina. Tuli kokku esimesel katsel ja aega jäi ülegi. Sellise emotsiooniga hüppeid oleks rohkem vaja!

Nende kümne aasta jooksul pole mul olnud ühtegi tõsisemat vigastust. Nina on paar korda verine olnud, põlved marraskil ja mokk lõhki. Hing on haige olnud - teate küll seda närivat tunnet, kui oled tekitanud ohtliku olukorra või sattunud teise tekitatud ohtlikku olukorda ning kerid seda peas edasi-tagasi ja ei saa rahu. Aga kondid on kõik terveks jäänud.

Mõtlemine ja suhtumine on muutunud nende aastatega. Alguses oli pidev hüppenälg ja pime usaldus. Usaldus hüppemeistri vastu, usaldus piloodi vastu, usaldus kogenumate parasemude vastu. Nad kõik ju teavad, mida nad teevad, ja what could possibly go wrong? Hirmu ei olnud. Ohud eksisteerisid ainult teoorias.

Usaldus ei ole kuhugi kadunud, aga sellele on lisandunud ettevaatus ja reaalne arusaamine, mis kõik võib valesti minna. Hüppemeister on lihtsalt inimene, piloot on lihtsalt inimene ja parasemud on ka lihtsalt inimesed. Mina olen lihtsalt inimene. Kõik me võime eksida ja vahel piisab väga väikesest eksimusest. Sa muutud tähelepanelikuks kui lennuk teeb algaja piloodi käes teistsugust häält kui tavaliselt, maa peal olles jälgid harjumusest ühe silmaga kogu õhus toimuvat traffic’ut ja su süda jätab löögi vahele kui keegi huukamisega madalale jääb. Sa oled asju näinud ja osasid nendest ei taha sa enam kunagi näha. Ma julgen väita, et esimest korda täiesti töökorras lennukist välja hüppamiseks ei ole eriti julgust vaja, aga selleks, et jätkata hüppamist pärast seda kui oled aru saanud (ja ma mõtlen – päriselt aru saanud), mis kõik võib valesti minna, peab ikka erikuradi julge olema.

Aga asi on seda väärt! Ma mäletan neid esimesi aastaid, kui õhtul Ämarist koju sõites naeratus näolt kuidagi kaduda ei tahtnud. Mäletan, kuidas ma Laagri Maksimarketis (käisin sealt tihti õhtul lennuväljalt tulles läbi) vaatasin tuimade nägudega riiulite vahel sebivaid inimesi ja mõttes dialoogi pidasin: „Noh, mida sina täna tegid? Vaatasid telekat? Käisid shoppamas? Koristasid kodus? Aga mina hüppasin lennukist välja! Mitu korda! Mina LENDASIN, saad sa aru!”

Ja mul on mõnikord raske ennast tagasi hoida ja mitte unustada ennast wuffode seltskonnas langevarjutamisest jutustama. Ja mul on mõnikord raske aru saada, kuidas kõik korra lennukist välja hüpanud õpilased ei taha teha seda veel ja veel ja siis veel paarsada korda ja kuidas nad ei sattu esimesest korrast sõltuvusse nii nagu mina sattusin. Hiljuti lugesin kuskilt kellegi juhusliku kommenteerija lause: „Those who dance seem weird to those who can’t hear the music.” Ja nii on.

Lihtsalt muusikat tuleb kuulda.

kuidas mulle tänaval külge löödi

Tööautost ilma jäämine kätkeb endas uusi ja põnevaid sotsiaalseid horisonte.

Kõndisin ühel hommikul kontori poole, olles parasjagu keskendunud kruusase teelõigu ületamisele kõrgekontsaliste rihmikutega (mis on igavene pain in the ass, if you ask me). Ristuvat teed mööda lähenes noormees, kes minuni jõudes küsis "Soovid tutvuda?" Tõstsin imestunult silmad kruusateelt. "Ei." "Okei," vastas noormees, hästi varjatud lüüasaamine hääles, ja jätkas peatumata oma teed. Mul hakkas oma ebaviisakuse pärast piinlik. "Aga tänan pakkumast..."

Nii ma loobingi oma eluõnne hüvakätt ja kurakätt... :D

lihtne elu

Nädal aega puhkust.

Pühapäeval sai pilvede kiuste paar hüpet tehtud. Esimene 4-way läks suht aia taha. Ma ei oskagi täpselt seletada, miks ma exit count'i peale minema ei läinud, küll aga mäletan selgelt vormistatud mõtet "Oi p*rse!" nähes teisi eemalduvat. No ma nägin nii palju vaeva seal ukse taga tuules rippudes kinni hoidmisega, et lahti lasta tundus kuidagi väär. Siis käis kiivri visiir jälle pläraki lahti ja järgmised mõnikümmend sekundit koperdasin mööda taevast ringi nagu pime kana. Teine sama plaaniga hüpe tuli juba palju paremini.

Ma nüüd teipisin veel seda visiiri, ausalt.

Öösel vastu esmaspäeva üksinda domikus olla oli natuke kõhe ja üksildane, aga hommikuks oli Vlassovi habemik sarvedega kits oma perekonna ukse ette üles rivistanud ja siis tundus kõik jälle normaalne :) Nad küll pildile ei tahtnud väga jääda.


Päeva sisustasin ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvumisega - käisin Kuimetsa karstiala loodusrajal ja kolasin niisama mööda metsa ringi.


Korra põikasin ka Mahtra talurahva muuseumi sildi peale teelt kõrvale, aga nad olid selle muuseumi suht osavalt ära peitnud ja ega ma eriti ei viitsinud otsida ka, oletades, et esmaspäeval see nagunii kinni on. (Tegelt ei ole.) Vahtisin siis hoopis Juuru kirikut.


Vaevalt olin lennuväljale tagasi jõudnud, kui põhimõtteliselt kogu Kihnu saare populatsioon saabus. No sellist orkestriga simmanit meil küll ei ole lennuväljal enne olnud, väga rõõmsad ja positiivsed inimesed elavad seal Kihnu saarel :)

Üks hüpe sai ka tehtud. Kõrgust (Britaga) rekordilised ca 4100m ja lauspilvisus. Jõudsime hr. varustusülemaga vabalangemises umbes miljon 360-kraadist pööret teha (see 600 ekstra meetrit annab ikka aega tegutsemiseks) ja kõik oli väga tore kuni hetkeni, mil pilv otsa lõppes ja... meie all polnud lennuvälja. Kuskil läheduses nagu ka ei olnud. Mets oli, põllud olid, isegi jõgi oli. Pärast avamist õnnestus lennuvälja asukoht küll tuvastada, aga sinna jõudmiseks polnud vähimatki lootust. Maandusime siis Järvakandi tee ääres, kaugus pakkimismattidest linnulennult 3 km ja teid mööda 6 km :)


Kõigi eelnimetatud aktsioonide tulemusel on aga juhtunud see jama, et jalad on jälle sinikaid täis (selgesti eristatavad on näiteks ukse-taha-ronimise-sinikad ja slaideri-grommetite-peal-põlvitamise-sinikad) ja homme on flamencostuudioga esinemine. Õnneks mul on see kaks aastat tagasi soetatud jumestuskreemi potsik alles :)

uus mänguasi

Langesin tervislike eluviiside ja Rimi kampaania ohvriks ja soetasin endale sammulugeja.

Senised tulemused: eile 8500 sammu (sh. 4000 flamencotunnis) ja täna 6800 (sh. 4800 õhtuse sammukogumisjalutuskäigu raames). Vähe! Paras oleks 10000 sammu päevas, aga ainult kontoris veedetud päevaga ei tiksu kuidagi nii palju täis.

Ega ma muidu väga ei usu ka neid numbreid, mida see sammulugeja näitab. Kirjade järgi ta reageerib vöökoha liikumisele, aga sinna alla käib vist ka igat masti nihelemine, sest näiteks ühel õhtul Basiilikus rukola-parmesani salatit süües tiksus 6 sammu juurde. Ja ma olen suht kindel, et tunniajase flamencotrenni käigus ma teen rohkem samme kui tunniajase jalutuskäigu jooksul. Aga need flamencosammud on võib-olla liiga kiired, et kõiki ära fikseerida, ja pealegi vöökoht on osa ajast suht paigal, sest kui see ka veel vänderdaks, siis ei oleks vabshee võimalik kiireid samme teha.

Nii et ma suhtun oma uude mänguasja teatava umbusuga, aga niikaua kui ta mind õhtul välja kõndima ajab, on ta oma soetamise eesmärgi täitnud.

30

Iseenesest kolmekümneseks saamises ei oleks ju midagi erilist kui sellega ei kaasneks sõprade – tuttavate ilkumine stiilis „Noh, kuidas tunne on?” ja „Kas bioloogiline kell tiksub juba?”. Eile hommikul kuulutas kolleeg kõva häälega üle kontori „Vaadake nüüd kõik Evelit, Eveli on viimast päeva 29-aastane!” ja täna lohutati, et ehkki ma pole enam noor, olen ma nüüd elukogenud :) Jah, seda elukogemust on mul nüüd nagu putru ja ei oskagi teisega kohe midagi peale hakata.

Muuhulgas toodi mulle Singapurist kingiks orhidee. Tüüp on selline umbrohu moodi, paari pisikese lehega ja pakendatud ca 10cm kõrgesse läbipaistvasse plastiksilindrisse, mille põhjas on mingi neoonroheline läga. Tüüp siis elab seal läga sees. Projekt näeb ette tema üles kasvatamist, nii et võib-olla see blogi muutub mõneks ajaks orhidee-blogiks.

Samas, kui te enam kunagi sellest orhideest midagi ei kuule, siis ma tõenäoliselt olen ta kogemata ära tapnud. Aga praegu on tüüp igatahes alive and kicking ja see on paljulubav algus!

hüppasime

Good things come to those who wait ehk pärast kahte lennuväljal maha mölutatud päeva saabus ka kaunis ilm meie õuele ja võimaldas kolm hüpet teha.

Alustuseks pakkusin ennast tandemreisijaks ja nautisin stressivaba turistielu. Maandudes leidsime keset lennuvälja täiesti korraliku räime.

Teine hüpe oli donut’ite keeramise plaaniga 3-way, mis oli ka täitsa okei. Aint et kui Pirtsu kintsu peal on nüüd arvukalt sinikaid, siis need on minu tehtud (vähemalt need, mis on vasaku kintsu peal).

Kolmas hüpe oli 4-ne speedstar. Üks hero siin hüppas välja ilma kiivri visiiri kinni panemata ja vabalangemises see viga ei tahtnud hästi korrigeeruda, kuna visiiri kinni hoidev MacGyveri teip oli... no pehmelt öeldes päevi näinud. Ei jäänud muud üle kui vasaku käega visiiri hoides käsikaudu kujundisse kohale koperdada. Aga muidu oli vahva :)

Üldiselt elu on lill!

suverežiimile

Domik on suvekorda seatud, suuremalt jaolt koristatud ja siit-sealt remonditud (mina andsin oma panuse dushiruumi seinu vuukides).
Domiku saun on esimesed saunalised üle elanud.
Üle tüki aja ühisköögi häälte peale ärgatud.
Hooaja avahüpe tehtud! (Tõbise olemise kiuste - jah, ma tean, et halb plaan, aga ma ei suutnud seda hüpet tegemata jätta.)
Nägu taevasse vahtides päikesest põletatud.
Chillitud :)

Boonusena on Tallinnas vahepeal puud lehte läinud.

blogipall, see eelteine

Ma pole siiani ühtegi seda blogipalli-asjandust teinud, aga CV viskas ja miks ka mitte :) Et siis 7 tõsiasja minu kohta. Ma mingeid suuri paljastusi enda isiku kohta ei plaani teha – need tõed te peate eraviisiliselt veiniklaasi kõrval välja uurima kui huvi on :) - aga siin siis top of mind seitse suvalist asja.

1) Ma kardan lendavaid asju. Ei, ärge naerge nüüd :) Mitte lennukeid ega lendavaid inimesi, vaid igasuguseid muid kontrollimatult lendavaid objekte. Ma saan absoluutselt alati, and I mean alati, pihta pallide ja lendavate taldrikute ja shampanjapudeli korkidega. Kui keegi mulle midagi pahaaimamatult viskab (noh, et ma kinni püüaks), siis ma tõenäoliselt tõmbun kõverasse, katan pea kätega ja kiunatan haledalt. Ajalugu tunneb isikuid, kes seda teadmist enda lõbustamiseks ära kasutavad.

2) Ma ei osta kunagi kui mulle aktiivselt müüakse. (Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.) Mul võib asja (või teenust või inimest) väga vaja olla, aga kohe kui ma survet tunnen, on vastus pikemalt mõtlemata ei. See kvalifitseerub iseloomu veaks ja on saatanast, aga ma ei saa sinna midagi parata.

3) Mul on kombeks alateadlikult, aga see-eest küllaltki suures ulatuses võtta üle endale sümpaatsete inimeste käitumismaneere, miimikat, sageli kasutavaid fraase, hääletoone ja rõhuasetusi jne. Eks me kõik teeme seda mingil määral, aga mõnikord see kameeleonilikkus (ma vist leiutasin praegu uue sõna!) ehmatab mind ennastki. Seega, kui ma käitun nagu sina, siis sa tõenäoliselt meeldid mulle :)

4) Ma olen kaalunud enda kasutamise käsiraamatu kirjutamist. Mulle tundub, et selle järgi oleks nõudlust.

5) Ma olen ilge pedant. Mul on alati mingi oma süsteem ja kord. (Pealtnäha sellest ei pruugi aru saada, näiteks mu kontorilaud on pidevalt täielik bardakk, aga ka kaoses on minu jaoks kord.) Mind vahel ei häirigi kui keegi mu süsteemide vastu rikkumise toime paneb, aga ma märkan seda alati. (See punkt on perekonna viga.)

6) Ma olen ööinimene. Kõige loomingulisem olen ma umbes 12 ja 2 vahel öösel, seevastu hommikuti olen stabiilselt ajusurmas.

7) Lapsena ma tahtsin saada loodusteadlaseks ja Fred Jüssi oli minu iidol. (Mõnikord ma mõtlen siiamaani, et oleks ikka võinud loodusteadlaseks hakata :))

Selline lugu siis.

uruosakonnast

Isegi aastat ei kulunud selleks, et asendada koledad valged ribakardinad ilusate heleroheliste ruloodega. Iseäranis kaunis on hommikul ärgata kui päike läbi ruloo paistab ja terve tuba on helerohelist valgust täis.

CV-le nõu ja jõu eest suur aitäh :)

sõbrapäev

Ma ei taha siin nostalgiliseks minna ega midagi. Ja see, et me just sõbrapäeval koos istusime, oli suht juhuslik. Kesse nüüd mäletab, kui kaua sellest on? 25 aastat? Umbes?

Aga see on vahva, et me kõik mäletame absoluutselt täiesti tähtsusetust sündmust, mis leidis aset Suure Munamäe jalamil asuvas kohvikus (kus olid hästi head ja suured kohupiimakoogid) istudes, pärast seda, kui olime matkamise tähe all kolm päeva läbi vihma ja muda ja võseriku kahlanud ning nägime välja sellised, et kariloomadki jooksid kahte lehte laiali. (See oli umbes sada aastat tagasi.) Ja kui on vaja lauluviis üles võtta (no ja peale väikest veintsi on ju vaja!), siis kõlavad otse loomulikult „Mööda mägiteid ja orge” ja Belaja berjooza” – kõvasti, aga see-eest valesti. Ja et mälumängus me teame Vormsi külade nimesid, sest me ju olime seal!!! Ja et me kõik nimetame neid karvaseid päevakoer-tüüpi tõuke Trufadeks :)

Ma miskipärast arvan, et järgmise 25 aasta pärast me oleme samasugused. Rinnas märgid „Oled ilus”, „Sa oled äge” ja „Oleme sõbrad!” :)

teine päev, võidurõõm :)

Viis tundi mäel, -12 külma, sinine taevas ja imeilus vikerkaar mägedes. Täna alistus ka see järsk punase mäe lõik, mis eile mu siniseks peksis - ma lihtsalt ei julgenud seal enam kukkuda :) Kui asi hakkab tasakesi käppa saama, on suuskamine sulaselge rõõm. Elu on ilus!

mäel, esimene päev

Esimene mäepäev on selja taga ja positiivseks tuleb lugeda fakti, et ma olen endiselt elus. Kondid on ka terved, ehkki küll jalad on kaetud arvukate ulmeliselt suurte sinikatega.

Rohelised mäed alistusid kergesti ja sinistega polnud ka hullu. Mõnest punasest sõitsin kah, aga ainult tänu sellele, et ma tol hetkel ei teadnud, et nad punased on :) Valdavalt stiilis natuke laskumist, natuke kiljumist ja siis sabali viskumine :) Radade tähistus oli veits puusse või siis meie ei jaganud matsu välja.

Aga muidu on see talispordi värk igati broo ja fun. Kaks pikka päeva veel aega mägedega sõbraks saada.