neljapäev, oktoober 27, 2005

asjad võiks töötada

Eile õhtul ütlesid auto kojamehed töölepingu üles. Olin kontorist umbes paarsada meetrit jõudnud sõita, kui tüübid lihtsalt seisma jäid. Hetkega oli esiklaas lörtsiläbu täis, aga niisama tee äärde ka ei tahtnud autot jätta. Nii et ümberpöörd, ohutuled ja 5 km/h täristasin kontori juurde tagasi. Enne vöötrada jäin seisma, ronisin autost välja ja vaatasin, et kedagi ees ei töllerda. Ülejäänud osa teest assjuumisin, et suuremal osal floorast ja faunast (ja majadest, plankudest, telefonipostidest) peaks olema piisavalt oidu ja aega, et eest ära kobida.
Nüüd ootan, et vihm üle jääks ja saaks remonditöökotta sõita.
PS. Selle võtan tagasi, et jala käia mõnus on.

teisipäev, oktoober 25, 2005

nii

* Ja ma mõtlesin, et mina olen seekord ettenägelik, aga eile selgus, et tänaseks Mustamäe tee Rehvieksperdis ei olegi vaba aega. Vahepeal sadas akna taga juba mingit kahtlast valget kraami ja täna õhtuks lubatakse ka lund, muide. Loodetavasti suurem sodi püsib taevas vähemalt homme kella 12-ni.
* Kui otsid vaheldust üksluisesse kontorimenüüsse, siis igasuguste jogurtite-kohupiimade asemel sobivad väga hästi Salvesti titetoidud. Minu lemmik on suhkruga õunapüree, soovitatakse alates 4. elukuust. Tervislik peaks ka olema, kui juba imikud sellest ära elama peavad.
* Vaikselt loob mõte, et läheks ja vaataks ära kuidas kired põimuvad. 3. november, Orient festival, india kathak vs. flamenco. Mitte et ma otseselt eeldaks, et mu blogi lugejate hulgas leidub inimesi, keda see huvitada võiks, aga küsida ju ikka võib. Anybody?

reede, oktoober 21, 2005

autovaba nädal

Täna lõpuks mu auto helistas remonditöökojast ja ütles, et ta ei ole enam mõlkis ja tahab koju tagasi. Ma siis võtsin ta.
Ilusa ilmaga on tegelikult jala käia ka mõnus. Oleks mul kodunt tööle umbes poole lühem maa, siis ma vabalt käiks seda jala mõnikord. Kõrge kontsaga kingad, tõsi küll, ei ole kõige sobivamad selliseks tegevuseks ja ma tahaks siinkohal lausa kättpidi tänada seda inseneri, kes on konstrueerinud kanalisatsioonikaevude luugid selliselt, et konts sealt august läbi läheb, aga välja enam ei tule. (Sama inimese karvane käsi on ilmselt mängus ka nende jalapühkimismattide disainimisel, mis uste ette pannakse. Ma olen lugematu arv kordi kontoris sinna kinni jäänud.)
Aga ühistransport mulle ikkagi ei meeldi. Miskipärast inimesed näivad arvavat, et hommikul bussiga tööle sõites on kõige õigem hetk telefoni teel valjuhäälselt oma eraelulisi suhteid klaarida ja ma ütleks, et see on tüütu. Ja eile õhtul koju sõites üritas üks lakku täis töll (siuke “ilus-tüdruk-kas-ma-tohin-teid-koju-saata”-tüüp) minuga mingeid küsitava väärtusega suhteid luua. Sellistest vabanemine nõuab märkimisväärset leidlikkust ja omajagu head õnne (see viimane mind päästiski - ühe järsema pidurdamise peale kukkus tüüp siruli ukseauku ja bussijuht viskas ta välja, ähvardades politsei kutsuda). Ma olen alati mõelnud, et kui siukesed töllid kasutaks oma sihikindlust ja veenmisjõudu mingitel muudel, näiteks ärilistel, eesmärkidel, siis SKP kasvaks nii mis mühiseb.

kolmapäev, oktoober 19, 2005

uus töötaja

tirts
Vot selline tegelane oli meil täna päev otsa kontoris tööl. Algul nokitses arvuti kallal ja kaabeldustööd pakkusid talle tõsist huvi, aga pool päeva va laiskvorst magas lihtsalt laua all maha. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suur osa minu tööajast kulus kah talle igasugu nurjatuste õpetamiseks.

esmaspäev, oktoober 17, 2005

nostalgiatrip

Kummalised lood on selle kohaga. Kuigi tegelikult sai seal varases lapsepõlves veedetud vaid neli või viis suve, on need mälestused ühed helgeimad ning see lihtsalt on Meie Oma Koht. Koht, kus heinamaal polnud otsa ega äärt, kus martsipanõunad olid sõna otseses mõttes läbipaistvad ning kus siblisid ringi dresseeritud kanad Julgesüda ja Kuldsulg, vabad hinged, kes kunagi pannile ei läinud (vaid maeti maha koos klaaspurki rulli keeratud elulooga). Kus sai ärgatud pühapäeva hommikul lõhnava heina sees selle peale, et hommikune päike tungis igast küüni uksepraost sisse ning väljast kostis täiskasvanute vaikset juttu ja kaevupumba kääksumist.
Ja veel 20 aastat hiljem ajab miski vägi sind iga aasta-kahe tagant sinna tagasi, mis siis, et inimesed on võõrad ja palju on muutunud. Istud aidatrepil ja heietad mõtet, et “aga ükskord ma tulen siia veel tagasi. Päriseks.” Isegi kui sa tead, et seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu. Aga unistada ju võib.

teisipäev, oktoober 11, 2005

kaks päeva. kolm hüpet. üks dokk.

Ei tea mis jama see nädalavahetus toimus, aga kõik lendamised läksid vilinal aia taha. Mõtted olid mujal ja ei suutnud korralikult keskenduda, kuigi tahtmist oli (alati on). M-osakonna tööjaotus (üks on üleval - teine pakib - kolmas manifestib) küll täitsa toimis, aga ikkagi ei jõudnud plaane korralikult läbi seedida enda jaoks.
Hüpe 1. 10-way, mina pidin üksi mno jalgades olema. Eile Villemi videoid vaatama hakates miskipärast arvasin, et see laupäevane *vei on mingi eelmine hüpe (mitte see, kus mina ka olin). Imestasin, et kes see sõelub seal edasi-tagasi, üles-alla nagu poolearuline. Kolmandal vaatamisel tabasin ära, et see mina olen. Ei no ma teadsin küll, et see kole lendamine oli, aga videost on lausa valus vaadata. A vähemalt mno-l ei hakanud igav, ma arvan.
Hüpe 2. Plaanis 3 tumbleweedsi donut’is baasiks ning mina, ere ja lra külgedel. Siis laseb TW lahti, keerame 2-seid tükke 360 kraadi ja tagasi donut’isse. Baasile järgi jõudes sain aru, et kukun kohe alla ära. Hetke vältel sündis mu peas kaalutletud otsus “nemad elavad selle üle küll” ja mööda kukkudes lihtsalt riputasin ennast Kiku grippidesse. Elasidki üle :) Kahe tükiga tegime 360 ka ära, jäime isegi enam-vähem samale levelile. Edasi tundus lihtne, küll Kiku ja Liisu ikka selle doki ära võtavad... Said nad jee midagi teha, kui kaks külgedel olijat pidurdama ei vaevu. Ühesõnaga, break-off oli vägivaldne.
Hüpe 3. Gasinski 600.-nda 13-way. Inimesi oli mõnes kohas puudu ja teises kohas üle ja mina lendasin dokki võtma minnes ilusti diagonaalis kujundi alla. Õnneks sain sealt suht kiiresti minema, enne kui ülejäänud 12 pähe oleks kukkunud.
Kokkuvõtteks, mingi imelik seninägematu jama on leveli hoidmisega. Ei ole enne olnud sellist probleemi alla kukkumisega. Lihtne oleks FS suidi kraesse seda ajada, aga minu andmetel peaks lendama siiski inimene, mitte tunke. Ja pealegi olen ma selle FS suidiga lennanud küll ja veel, ka suurematesse kujunditesse.
Igatahes üks on nüüd kindel – sel sügisel PEAB veel hüppepäevi tulema, sest selliste sooritustega pole mina nõus hooaega lõpetama!

neljapäev, oktoober 06, 2005

draamainimene

Vot on selline sort inimesi, kes igal võimalikul ja võimatul juhul üritavad sääsest elevanti teha. Ma endamisi nimetan neid draamainimesteks. Kuidas draamainimest ära tunda? Noh, esiteks on tal kõva hääl ja igast asjast oma arvamus, kusjuures iga tema omaga mitte kattuv arvamus loetakse automaatselt valeks. Aga põhiline on see, et ta on kohutavalt ebakonstruktiivne. Draamainimene ei mõista, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mille muutmine tema võimuses ei ole. No mis asja sa hädaldad veel mitu päeva tagantjärgi, kui tegu on tehtud ja seda muuta ei saa? Mis parata, ikka läheb mõnikord mõni asi aia taha, võta õppust ja tee teinekord paremini. Aga selle asemel, et tegutseda ja päästa mis päästa annab, laguneb draamainimene koost, hakkab süüdlast otsima ja kõike/kõiki kritiseerima. Mõistlikku juttu talle ajada pole mõtet, sest pärast poolt tundi kannatlikku argumenteerimist saad aru, et jooksed peaga vastu seina. Over and over again.
Noh, ühesõnaga, draamainimene on ilgelt annoying.

----------------------

Ma ei tea, kas ma olen mingi hälvik või mis, aga banaanivabariigis hirmu ja õudust külvav ning riikluse alustalasid kõigutav K-kampaania tekitab mus mitmendat päeva vastupandamatut (apoliitilist!) kohukeseisu. Täna seadsin sammud Selveri piimatoodete leti juurde, kus üks nii umbes 10-aastane nolk oma sõbrale kuulutas, et “mina küll enam kohukesi ei söö”. Libistasin oma 2 Bonot kaaskodanike vaenulike pilkude all korvi ja hiilisin seina ääri mööda kassasse.
Sometimes a kohuke is just a kohuke.