edeneb

Ma arvasin, et uuel tööl kohanemine võtab hulgemini aega, aga kuidagi läks nii, et juba umbes teisel päeval võtsin kätte ja kohanesin ära. Mitte et ma aru saaks, mis toimub, aga see tundub täitsa okei :) Harjumatu on see, et hiljemalt veerand kuus on kontor inimestest tühi. Ja see, et terve pika päeva võib sisustada lihtsalt loova mõtlemise ja ajurünnakutega. Mulle meeldib. Vanas kohas oli aega suuremat sorti mõttetegevuseks heal juhul peale kella viit õhtul või nädalavahetustel, ülejäänud aeg kulus tegutsemise peale ära.
Hommikuse ärkamisega on ainult mingi ikaldus. Viimased hommikud olen stabiilselt 15 min sisse maganud ja kui siis lõpuks silmad lahti saan, puudub igasugune mälestus sellest, et äratuskell helisenud oleks. A ta on välja lülitatud ja telefon voodis.
Unenäod lähevad ka aina imelikumaks. Üks öö üritasin klubi Sabret pakkida. Sisekoti kummid olid ilmatu pikad ja kalts muudkui tuli sealt vahelt välja jälle. Lõpuks keegi rigger soovitas sisekotile kilekoti ümber panna. Paningi. Selveri kilekott oli veel (product placement on tunginud ka mu unenägudesse?). Sidusin sangad tihedalt ümber väljaulatuva tropikimbu ja siis mahtus ilusti ranitsasse.
Aga viimasest hüppest on ka neli ja pool kuud möödas.

asju juhtub

Nonii, esimene tööpäev uues kohas on selja taga. Praegu tundub küll, et oli absoluutselt õige otsus. Väga lahe on olla täiesti puhas leht, et mitte millestki mitte midagi ei tea ning igavene lahmakas arenguruum on ees. Inimesed on toredad, üks Elaki mudilane on ka ning minu laud asub köögile kõige lähemal. Sellega peaks nagu strateegilised võtmeküsimused kaetud olema. Ahjaa, mu vanale töömeilile ei ole siis enam mõtet kirju saata. Telefoninumber jäi samaks.
Aga see eilne (või kella vaadates tegelikult juba üleeilne) veepall... Vaim on valmis, aga liha on ikka erikuradinõder. Ma pole kunagi mingi eriline kala olnud ning mul igatahes oli kõiki oma jäsemeid veepinnal püsimiseks vaja pidevalt ja mõned jäid veel puudu ka. Ja kui siis pall sattus kuskile lähedusse, siis seda pauerit polnud enam kuskilt võtta, et selle palliga midagi konstruktiivset teha. Nüüd ma ei teagi, milline seisukoht võtta selles vaimu ja liha vahelises konfliktis. Nõme oleks nagu enne hüppehooaja algust basseini ära uppuda ka.
Kalevi ujula riietusruumide teemal võiks ka pikemalt iriseda, aga ei viitsi. Mõned märksõnad: nõrk pingi- ja nagimajandus, väikesed kapid, irreaalselt ebamugavad föönid ja jääkülm dušš.
Head ööd.

töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.

varsti on minek

Homme siis on viimnepäev. Peab tõdema, et kui ma teeniks mingi rahaühiku iga korra eest, kui keegi astub uksest sisse sõnadega “mis siis saab, kui sind enam ei ole”, oleks ma juba täitsa miljokas valmis. Täna välja saadetud meil tekitas ka igati elavat vastukaja. Jah, kuus aastat ja ligemale üheksa kuud on pikk aeg küll.
Kappidest-sahtlitest oma isikliku elu olen kokku korjanud. Nimekiri: Elaki kalender, parasofti kasutamise juhend, pundar pesunööri (don’t ask), poolik purk mett, hügieeniline huulepulk, heegelnõel. Ülejäänu läks prügikasti. Suurem töö ehk kõvakettal paikneva elu sorteerimine on veel ees. Natuke kurb on ka, aga alates esmaspäevast poolteist nädalat puhkust ja see kulub küll ära. Ja siis uutele väljakutsetele vastu!

Kontori peldikusse oli tekkinud selline silt. Ekstreemne.