töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.