uus mänguasi

Langesin tervislike eluviiside ja Rimi kampaania ohvriks ja soetasin endale sammulugeja.

Senised tulemused: eile 8500 sammu (sh. 4000 flamencotunnis) ja täna 6800 (sh. 4800 õhtuse sammukogumisjalutuskäigu raames). Vähe! Paras oleks 10000 sammu päevas, aga ainult kontoris veedetud päevaga ei tiksu kuidagi nii palju täis.

Ega ma muidu väga ei usu ka neid numbreid, mida see sammulugeja näitab. Kirjade järgi ta reageerib vöökoha liikumisele, aga sinna alla käib vist ka igat masti nihelemine, sest näiteks ühel õhtul Basiilikus rukola-parmesani salatit süües tiksus 6 sammu juurde. Ja ma olen suht kindel, et tunniajase flamencotrenni käigus ma teen rohkem samme kui tunniajase jalutuskäigu jooksul. Aga need flamencosammud on võib-olla liiga kiired, et kõiki ära fikseerida, ja pealegi vöökoht on osa ajast suht paigal, sest kui see ka veel vänderdaks, siis ei oleks vabshee võimalik kiireid samme teha.

Nii et ma suhtun oma uude mänguasja teatava umbusuga, aga niikaua kui ta mind õhtul välja kõndima ajab, on ta oma soetamise eesmärgi täitnud.

30

Iseenesest kolmekümneseks saamises ei oleks ju midagi erilist kui sellega ei kaasneks sõprade – tuttavate ilkumine stiilis „Noh, kuidas tunne on?” ja „Kas bioloogiline kell tiksub juba?”. Eile hommikul kuulutas kolleeg kõva häälega üle kontori „Vaadake nüüd kõik Evelit, Eveli on viimast päeva 29-aastane!” ja täna lohutati, et ehkki ma pole enam noor, olen ma nüüd elukogenud :) Jah, seda elukogemust on mul nüüd nagu putru ja ei oskagi teisega kohe midagi peale hakata.

Muuhulgas toodi mulle Singapurist kingiks orhidee. Tüüp on selline umbrohu moodi, paari pisikese lehega ja pakendatud ca 10cm kõrgesse läbipaistvasse plastiksilindrisse, mille põhjas on mingi neoonroheline läga. Tüüp siis elab seal läga sees. Projekt näeb ette tema üles kasvatamist, nii et võib-olla see blogi muutub mõneks ajaks orhidee-blogiks.

Samas, kui te enam kunagi sellest orhideest midagi ei kuule, siis ma tõenäoliselt olen ta kogemata ära tapnud. Aga praegu on tüüp igatahes alive and kicking ja see on paljulubav algus!

hüppasime

Good things come to those who wait ehk pärast kahte lennuväljal maha mölutatud päeva saabus ka kaunis ilm meie õuele ja võimaldas kolm hüpet teha.

Alustuseks pakkusin ennast tandemreisijaks ja nautisin stressivaba turistielu. Maandudes leidsime keset lennuvälja täiesti korraliku räime.

Teine hüpe oli donut’ite keeramise plaaniga 3-way, mis oli ka täitsa okei. Aint et kui Pirtsu kintsu peal on nüüd arvukalt sinikaid, siis need on minu tehtud (vähemalt need, mis on vasaku kintsu peal).

Kolmas hüpe oli 4-ne speedstar. Üks hero siin hüppas välja ilma kiivri visiiri kinni panemata ja vabalangemises see viga ei tahtnud hästi korrigeeruda, kuna visiiri kinni hoidev MacGyveri teip oli... no pehmelt öeldes päevi näinud. Ei jäänud muud üle kui vasaku käega visiiri hoides käsikaudu kujundisse kohale koperdada. Aga muidu oli vahva :)

Üldiselt elu on lill!

suverežiimile

Domik on suvekorda seatud, suuremalt jaolt koristatud ja siit-sealt remonditud (mina andsin oma panuse dushiruumi seinu vuukides).
Domiku saun on esimesed saunalised üle elanud.
Üle tüki aja ühisköögi häälte peale ärgatud.
Hooaja avahüpe tehtud! (Tõbise olemise kiuste - jah, ma tean, et halb plaan, aga ma ei suutnud seda hüpet tegemata jätta.)
Nägu taevasse vahtides päikesest põletatud.
Chillitud :)

Boonusena on Tallinnas vahepeal puud lehte läinud.