niisiis... aasta kokkuvõte :)

Jooksin just praegu oma kuusepuu pikali. Õigemini, rabasin ta läpaka toitekaabliga jalust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lõppeva aasta highlight’iks oli kahtlemata oma kodu soetamine. Tee oma uruni oli pikk ja vaevaline, aga nii kui ma teda nägin, teadsin kohe, et see ongi. Kodu on tähtis. Tagala. Oma ruum ja oma aeg. Ma armastan oma urgu koos kõigi tema vigadega :)

Langevarjutamise aasta oli nõrk. 48 hüpet hooaja jooksul. See-eest sai osaletud 1-2 Eesti bigway rekordi püstitamisel. Kusjuures kummalisel kombel on nii, et kui bigway camp tol ajal tundus koosnevat ainult lõputust ootamisest, vihmast ja äikesepilvedest, siis praeguseks on meeles eelkõige fun ja need paar viimast enam-vähem päikeselist päeva Gävles. Oli väga vahva!

Töö. Kaks kuud tagasi vahetasin töökohta. Kõhklesin ja kahtlesin kaua, aga nüüd võin küll öelda, et oli õige otsus. Mõni asi jäi kriipima ka, aga paraku kõik ei ole enda teha.

Seoses töökoha vahetusega saadeti mind sinna töötervishoiu kontrolli, kus käimine vist kohustuslik peaks olema. Noh, ma ei olnud sinna mingil põhjusel kunagi varem sattunud ja ei osanud eriti midagi oodata. Nii et tuju tegi heaks küll kuulda, et olen nii terve kui üldse olla saab, kõik kolesterooli, veresuhkru jms. näitajad on väga head ja üldse olen tubli ja sportlik eeskujulike eluviisidega (haa-haa) noor inimene :) Uuel aastal plaanin selles osakonnas veel edusamme teha, hakates päriselt ka tubliks ja ehk isegi sportlikuks.

Hariduse vallast – kevadel omandasin pärast kaheksa kuud kestnud õpinguid juunior sommeljee diplomi. Õppimine ruulib ja veini juua mulle meeldib ka :)

Halbu asju juhtus sel aastal ka. Rohkem kui eelmistel aastatel. Aga neist ma blogis ei kirjuta. Katsun lihtsalt õppust võtta ja edasi minna.

Head vana aasta lõppu, sõbrad!

puhkus

Kuni uue aastani olen puhkusel.

Ma ei tea, mis värk on, aga sel aastal mul on juba poolest novembrist hull jõulumeeleolu peal olnud. Eile installeerisin kuusepuu ja vahin nüüd tõtt temaga. Toitun emme kaasa pandud hapukapsastest, verivorstidest ja ahjupraest. (Ja mandariinidest, neid läheb vähemalt pool kilo päevas.) Käin jõuluturul hängimas ja ümisen kodus jõululaulukesi (kust see siis nüüd tuli???). Magan poole päevani, loen raamatut ja põletan lõhnaküünlaid. Joon veini ja näen väga imelikke unenägusid :)

Pole välistatud, et ma hakkan veel aasta kokkuvõtet ka tegema. Ja sealt uue aasta lubadusteni on ainult üks samm...

uus maailm

Valgesse lumme mattunud raagus puud pimedates sisehoovides. Noored vanemad laste, koerte ja kelkudega. Uue Maailma seltsimaja sooja valgust kiirgav aken (ma ühel heal päeval ikkagi lähen ja uurin seda asja - kui ma olen välja mõelnud, milleks see hea on). Lumised vaiksed tänavad ja suitsevad korstnad. Rõõmus ja viisakas noormees suure toidukoti ja lilletuutuga. Tänavalaternad, valgustatud aknad ja inimeste elud nende taga. Habemega vanamees, kes imetles esimest lund ja klõpsis pilte teha nagu minagi (ei tea, kas tema omad tulid ka kõik udused ja üldse-mitte-nii-ilusad-kui-päriselt?). Tänavanurgal seisev lumememm. Pannkookide ja maasikamoosi lõhn kodumaja trepikojas.

Mulle meeldib siin.

täna panin mikrolaineahju põlema

Ega ma ei ole kunagi elektririistadega eriline sõber olnud, aga see, et kontoris lõunaks metsaseenetäidisega pannkooke soojendades mikrolaineahi lihtsalt lahtise leegiga põlema läheb, on nüüd küll liiast. Kui siis poest uus toodi, ei jätnud kolleegid muidugi ilkumata, et telekas on kah vana juba, äkki lähed vajutad mõnda nuppu? Ilmselt ajalugu tunneb mind edaspidi kui püromaani, kes oma üheksandal tööpäeval ettevõtte inventarile tule otsa pani.

Uru projektis on vahepeal väike edasiminek toimunud. Enamus vanast kolemööblist on välja visatud. Põrandal istuma enam ei pea. Ja kodu on ikka hoopis kodusem kui seal on raamaturiiul ja mõni toataim ja küünlaid. Internetiühendus on mul alates eilses ka, nii et nüüd saab jälle õhtuti MSN-is veini juua :)

kokkusattumustest

Tänasel eelviimasel päeval kontoris asju sorteerides ja vana sodi minema visates jäi mulle näppu CD fotodega, mis on tehtud tundmatu autori poolt Ämaris vist 2004. aastal, poolteist aastat enne seda, kui mina siia tööle tulin. Kas oskasin ma uneski näha, et too wuffo lennuväljalt minu tulevane (nüüd juba endine) ülemus on? Ja et ma neli aastat hiljem juhtun torkama arvutisse kõik see aeg kapis tolmu kogunud plaadi ning leian ennast ühe pildi pealt PD-d pakkimast?

Nörr on jälle. Kõrvapõletik vist ka, vähemalt eile lennukiga maanduda oli täielik piin. Niuts.

Esmaspäevast uues kohas.

Barcelonast, piltidega

Startisime 6. oktoobri varahommikul ning plaanis oli kahe veinimõisa külastus, lisaks üks vaba päev Barcelonas. Lend oli ümber istumisega Amsterdamis, mis jättis meile Schipholis 3 tundi vaba aega. Kuna üldiselt shoppamisest hullem tegevus on ainult kollektiivne shoppamine, siis soetasin esimesest ettejuhtuvast raamatupoest Hornby "Fever Pitch'i" (mis siis, et see räägib jalgpallist, aga eesti keeles see pole ilmunud minu teada) ja sisustasin aja sellega.

Barcelonas selgus ebameeldiv üllatus, et minu pagas on Schipholisse jäetud. KLM-i infoleti tshikk tundus esimesel pilgul inglise keelt valdavat, aga minu vastustest ta eriti aru ei saanud. Küsimusele "Do you have anyone here who speaks english?" vastas ta aga naeratades "Yes, me." Lõpuks lubas tshikk siiski pagasi veel samal õhtul järgi saata, aga ülearu veenvalt see ei kõlanud, mistõttu soetasin bensukast hambaharja ning targasti tegin, sest pagasiga kohtusin uuesti alles umbes 24 tunni pärast.

Teel olemine on tore, aga veel toredam on, kui pärast 10 tundi teel olemist ootab sind viinamarjaväljadega ümbritsetud loss, soe pärastlõunane päike ning klaas cavat mäenõlval asuvas lehtlas with a view.

Lossis, muide, väidetavalt kummitas. Seda me kogesime ka omal nahal, kummitamise intensiivsus kasvas võrdeliselt tühjenenud veinipudelite arvuga.

Põlla peal käisime ka. Veini viinamarjad maitsevad head, aga mari on väike ja suurte seemnetega. No vähemalt need Cabernet ja Shiraz marjad, mida meie tarbisime.


Siis läksime ja vaatasime, kuidas veini tehakse. Krt selle kraanist põrandale voolava veiniga oleks saanud terve aasta jagu naistekaid ära pidada!



Degusteerisime kah.

Ja siis järgmisesse veinimõisa.


Veinikeldri käigud olid nii pikad, et seal ekskurseerimiseks läks rongi tarvis. Siin on teile vaatamiseks natuke sajanditevanust tolmu.


Teise päeva lõpuks sai fotokal aku tühjaks, nii et Barcelona-päevast pilte ei ole. Märksõnad: Park Güell, Sagrada Familia, Casa Batlló jt. Gaudi vaimusünnitised, La Rambla, La Boqueria, Barri Gòtic... Omapead mööda võõraid linnu luusida on lahe.

Barcelona

On küll juba olnud kuulda kommentaare, et elo blogi pidada olema nagu alkohooliku blogi, aga mis parata kui töö on selline :)

Barcelona võttis vastu päikesepaiste, ojadena voolava cava, kohalike lossikummituste ja paraku ka Amsterdami jäänud pagasiga (mis õnneks siiski päev hiljem laekus). Homme tagasi koju.

kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada...

... siis pildil olev isend on suure tõenäosusega esimene kook, mille ma kunagi iseseisvalt küpsetanud olen. Jah, ma olen 29 aastat vana ja ma ei olnud elus ühtegi kooki küpsetanud! Aga eile muutus kõik!

Tegu oli kirjade järgi hõrgu shokolaadi-vaarika koogiga ja retsepti võtsin siit. Põhimõtteliselt ta vist oleks pidanud siuke paks ja kohev tulema, a mu oma muidugi tuli selline maad ligi plänn. Seest jäi veits vedel (ahjust hakkas juba suitsu tulema, ma ei julgend kauemaks jätta) ja suhkrut oleks võinud vähem panna kui retseptis kirjas. Aga positiivsema poole pealt, maitse põhjal oli täiesti võimalik identifitseerida, et tegu on shokolaadikoogiga, ja hetke seisuga mulle ei ole ka laekunud teateid, et mõni eile kooki konsumeerinu oleks ootamatult hinge heitnud.

Ühel heal päeval ma teen veel mõne koogi!

topelt

333

Sellise numbri lõi ette pühapäeval. 333 hüpet. Sümboolne oleks selle numbriga hooaeg lõpetada, aga... no ehk ikka jõuab mõne veel.

Kõik oli hästi. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, isegi 3,5 peal ei hakanud külm. Kolm väga positiivse emotsiooni andnud hüpet - progressi tunnistajaks on vahva olla, olgu siis enda või kellegi teise oma.

Ilm nüüd palun sellisena hoida veel mõned nädalavahetused, eks.

külm on. ja pime.

Lugu siis järgmine, et suvega jäi projekt “minu oma urg” nagu unarusse või nii. Ehk siis, soetasin voodi ja kolisin sisse, aga kõik muu on sama moodi ripakil nagu kevadel. Ürgkole “köögimööbel” ja samaväärselt kole põrandalamp jne.

Suvel polnud nii häda midagi, sest soe oli ja õhtul kaua valge, aga viimased paar päeva on elamine olnud hommikuti külm nagu hundilaut (kuigi isegi akna öösel lahti hoidmise lõpetasin ära) ja õhtuti pime nagu... noh, hundilaut.

Mis pole ka ime, arvestades igasuguse küttesüsteemi ja laelampide puudumist.

Niisiis, esmaste tööde nimekiri:
1) Lasta üle vaadata elektrisüsteem (hetkel endiselt stroitel-etovo-ne-delal-tüüpi), vedada vajalikud kaablid laelampide ja radikate paigaldamiseks, võtta midagi ette ürgkoleda elektrikilbi ja elamise vallutanud juhtmerägastikuga, mõelda välja pistikupesade asukoht ja arv ning need tekitada.
2) Soetada ja paigaldada laelambid (3 tk.) ja elektriradikad (2 tk.). Võib-olla mingi seinalamp voodis lugemiseks kah.
3) Teha midagi, et põrand ukse juures ei vetruks. (Tegelt tahaks üldse kogu põranda ära vahetada, aga noh... okei.)
4) Installeerida akende ette mingi kardin-tüüpi lahendus (või pigem ruloo-tüüpi lahendus) ja vabaneda eksisteerivast kontor-tüüpi-valge-odav-ruloo lahendusest.

Nüüd on see koht, kus palun jagada minuga ülal loetletud tööde sooritamiseks pädevate multifunktsionaalsete meistrimeeste telefoninumbreid.

Väheke pikemas perspektiivis tuleks teha veel järgmist:
1) Köögimööbel!!!
2) Vahetada korteri välisuks.
3) Installeerida vannitoale uks praegu selle aset täitva dushikardina asemel. (Samas, ma olen jõudnud järeldusele, et vannitoa uksed on over estimated, kui üksi elada.)
4) Ja lükandustega panipaik / kapp katuseviilu alla, millise pinnaga midagi muud mõistlikku nagunii teha pole.

Veel pikemas perspektiivis:
1) Teha vannitoaga midagi.
2) Vahetada aknad.

Ja siis ma loen või kuulan nende naiste jutte, kes ise oma elamisi remondivad. Ja imetlen neid vaikselt. Naised, kust teil need oskused tulevad, ah? Ma võin vabalt naela seina lüüa või pahteldada midagi, kui keegi ütleb, kust ja kuidas. Aga tänapäeval ei ole ju enam naljalt neid nael-haamer-puit-tüüpi lahendusi, vaid on pigem elektridrell-gyprocikruvi-tüübel-godknowswhat-tüüpi lahendused, ja mina kardan isegi oma elektrilist kruvikeerajat. (Selles mõttes, et kruvisid keeran temaga täiesti vabalt, aga ma kardan teda kuskile ripakile unustada ja siis peale astuda ja endal midagi läbi jala või käe kruvida. Mis asja mul siis veel elektridrelliga on?)

Vot siis iseseisev naine, eksole :)

nv, lühidalt

Reede: soolaleivapidu followed by Elaki naistekas.
Teemad: shoppamine, kingad, langevarjutamine, suhted, mehed, naised, sushi, mojitod.

Laupäev: ema sünnipäev.
Teemad: reisimine, remont, kokkamine, kolesterool, Alzheimer, surnud naabrid / tuttavad, laktoositalumatus, omega-3 rasvhapped, kepikõnd.

Pühapäev: otsustasin käsitsi ilma ennustada ja magasin kella 14-ni, vahepeal ühte silma lahti tehes ja lennuväljalt tulevat SMS-reportaazhi lugedes. Raamat, vein. Ja vein. Ja raamat.

sügis

* Ja jälle ma ei suuda otsustada, mida ma tahan. Küsimus on, et kas cutaway või mitte; üks päev mõtlen nii ja järgmine päev jälle naa. Aga kohe päris kindlasti ei taha ma avastada allpool otsustuskõrgust, et see minema laskmata jäänud vari siiski ei lenda.
(See oli nüüd mõistujutt.)

* Oma pool aastat pooleli olnud “Anna Karenina” hakkab lõpuks läbi saama. Natuke on veel jäänud, aga Anna jõudis juba raudteejaama, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Ja ma luban, luban, et järgmine on millaski sada aastat tagasi laenatud “Mavericks at Work: why the most original minds in business win”. (Mul on tekkinud komme osta ja laenata kokku raamatuid, mille lugemiseks mul aega pole.)

* Mingi... nörr on peal. Suvi on taas kord ootamatult otsa saanud; tahaks aja seisma panna, et ilusad hetked meelest ei läheks. Pettunud olen jah, ja kuidas see pikk porine sügis siis nüüd üle elada?

* Positiivsema poole pealt – eile algas trennihooaeg. Tants on parim ravi nörri vastu, no kuidas saab mul peale garrotini või alegriase tantsimist veel paha tuju olla? Kevadine koreograafia oli peast pühitud, aga selgus, et lihasmälus täiesti alles (jah, see üllatab mind igal sügisel).

mojito

Klaasi põhja 1 kuhjaga teelusikatäis suhkrut, 2 laimisektorit, 5-6 piparmündilehte, vaarikaid. Purusta ja sega need omavahel. Täida klaas purustatud jääga, lisa 4cl vaarikarummi ja soodavett nii palju kui mahub. Kaunista vaarikate ja piparmündilehega.

Ja mõned näpunäited Eesti esibaarmenilt:
* Piparmündi asemel on parem kasutada münti, see annab rohkem aroomi ja maitset;
* Kui kasutada tumedat rummi, võiks olla fariinsuhkur, heleda ja maitserummide puhul sobib ka tavaline valge;
* Soodavee asemel kõlbab väga hästi ka tavaline mullivesi.

Västeras, kolmas päev

Weatherbreak.
Weatherbreak.
Weatherbreak.

Äratus pool kaheksa ja praeguseks (ehk kella neljaks) on meie grupp ühe tõusu saanud. Hakkas juba looma, 11-way'st kümme koos. Esimene ametlik bigway rekordi katsetus (14 + cam, sest rohkem Caravani lihtsalt ei mahu) jõudis täpselt nii kaugele, et seisime kamad seljas ja vaim valmis põlla peal, et sealt siis sama targalt tagasi tulla. Hüppame pidevalt mingi pläusti sisse ja igasuguseid müstilisi ilmastikunähtusi klassifitseeritakse siinmail lootusrikkalt "aukudeks". Äikesepilvede liikumissuuna ennustamisest on saanud uus rahvuslik spordiala.

Lustakama poole pealt nii palju, et Panda kaotas kihlveo (väites, et ta ei muna kujundit ära - jah, seda sama 11-way'd) ning peab nüüd kaks ringi alasti mööda lennuvälja jooksma.

Västeras, teine päev

Nutune. Life is a bitch and then you die, nagu öeldakse.

Eile õhtul kolisime Västeras'i ümber ja lendame nüüd Cessna Caravaniga. Kell on seitse läbi ning esimene grupp on saanud kaks tõusu ja teine grupp ühe. Okei, esimene grupp sai tegelt 3 tõusu, aga ühe tulime lennukiga alla kah. Teine grupp istub juba umbes tund aega, kamad seljas ja valmis kohe lennukisse jooksma kui auk tuleb. Iga natukese aja tagant sajab jälle vihma.

Esimesel tõusul oli plaanis 11-way + cam, tuli 4-way :) sest baasist üks puudu ja välimine ring vastavalt plaanile ei dokanud. Üks väga scary kohtumine kupli all paksus valges pilves ca 500m peal, jalad värisesid veel tükk aega. Teisel hüppel tegime riskide vähendamiseks oma grupi pooleks, meie poolest tuli 4-way (plaan 5-way). Teisel poolel läks paremini.

Nii, nüüd teine grupp läks uuesti lennukisse. Näis kas nad tulevad alla lennukiga või ilma. Igaks juhuks oleme valmis kamasid selga ajama.

Gryttjom, esimene päev

Bigway osakonnast hetkel sellised uudised, et meil on täiesti reaalne shanss ennast viie päeva jooksul Rootsis surnuks juua, sest hüppamise osas pole prognoosid just ülearu roosilised.
Täna tervitas meid Gryttjomis täiesti hüljatud ja inimtühi dropzone, maandumisrada vee all ja lennukid maas. No mingi paar rootslast leidsime ka ikka lõpuks. Nüüd käib hoogne alternatiivide otsimine.
Samas me muidugi ei lasknud ennast tagasilöökidest sugugi heidutada ja bigway camp'i avatseremoonia sai peetud nagu kord ja kohus, koos lipu heiskamise ja hümni laulmisega. (Mille peale üks rootslane veidi väriseva häälega küsis "Is this a friendly or a hostile takeover?")
Nüüd hakkas vihma ka padutama.

minek

Poolteist tundi stardini.

Hommikul tuli halva üllatusena, et õhtul pestud masinatäis pesu pole päris ära kuivanud. Toppisin ta siiski kotti ja kuivatan nüüd riideid kontoris edasi :) Loodetavasti see pesu pole Gryttjomisse jõudmise ajaks hallitama läinud või midagi.

Kõik litsentsid ja passid ja paberimajandus on seekord kaasas. Tegelt ka.

Ülemistesse raha vahetama minnes jäi Apollo tee peale ette ja nüüd on mul lugemisjärjekorras Anna-Maria Penu ”Minu Hispaania” ja Nick Hornby ”Maoli” juures. (Kas ma olen juba öelnud, et Hornby ruulib sajaga? Kindlasti olen. Ja Penu on lihtsalt paralleelikas, nii et nagu solidaarsusest, noh.)

Kui nüüd veel ilma kuidagi ilusaks saaks, siis oleks kõik täitsa hästi.

tühipea

Elu ilma käekellata on ikka tõsine ikaldus. Mu oma jäi juba paar nädalat tagasi seisma ja pole olnud meeles teda parandusse ka viia. Isegi päevitanud kellarant on käe peal peaaegu olematuks muutunud. Ja mitte miski ei seisa meeles! Elu käib ainult reminder’ite toel, muidu ma ei jõuaks üldse kunagi kuskile. Pildil reedene stiilinäide :D:

(Kas ma seda rääkisin, kuidas hiljuti ühel tööpäeva hommikul kell 11:24 silmad lahti tegin? Viis tundi pärast äratuskella (kolmekordset) helinat?)

kokandusminutid

Ei juhtu just tihti, et mina kokanduslike kavatsustega kööki suunduks, sest midagi head pole sellest kunagi tulnud. (Ma võiksin näiteks rääkida loo selle kohta, kuidas ükskord üritasin teha pirnisorbetti ja välja tuli kukekomm.)

Aga:

Vaja läheb: 200 g pastat, 200 g kukeseeni, natuke porrut, 2 küüslauguküünt, 100 g oliiviõli, 200 ml kohvikoort, 100 g sinihallitusjuustu, 4 cl valget veini (näiteks kuiv chardonnay), soola, pipart.

Keeda pasta, prae oliiviõlis peeneks hakitud kukeseened, küüslauk ja porru. Kuumuta 2-3 minutit, lisa vein, kohvikoor ja lõpuks pasta ning sinihallitusjuust. Maitsesta soola ja pipraga. Kaunistuseks peaks muidugi olema basiilik, a ma ei hakanud tervet puhmast selle pärast ostma ja ajasin läbi koduaia peterselliga :) Ja juurde sobib juua sedasama kuiva chardonnay'd, mis kastme sisse läks.

wuffotan

Täna olin pesueht wuffo. Magasin poole päevani, siis läksime randa ja õhtul grillisime rõdul liha. Kusjuures peab ütlema, et kui oled viimased seitse suve enamus nädalavahetusi lennuväljal mööda saatnud, siis on sellele rannas käimise ja päevitamise kontseptsioonile suht raske pihta saada. No kasvõi see, et ei ole üldse kaval paigaldada oma rannatooli kahe lähestikku asuva posti ligidusse, sest varem või hiljem tõmmatakse sinna vahele võrk ning sa veedad kogu ülejäänud aja hirmus palliga vastu pead saada. (A. ütles, et ma olla olnud terve ranna kõige kurjema näoga inimene.)

Ja üks õhtu sai paaditamas käidud, mida pole ka õige mitu aastat teinud. Ja tähtsaid teemasid sai arutatud. (Näiteks, et raudtee liinid on ebaloogiliselt nummerdatud, sest raudtee ehitasid mehed. Ja et Pirita jõe vist ehitasid ka mehed, sest paat oli täiesti arusaamatul kombel kord ühes, kord teises kaldas.)

Täna kolisin nädalaks Nõmmele, puhkan ja manageerin kassi, lisaks on plaan korteriasjadega tegeleda. Oleks abiks kui enne talve mõne lambi lakke ja mõne radika seina saaks. Muidugi kui jääb aega rõdul chillimise ja raamatute lugemise kõrvalt :)

Parasummer

Parasummeri seitsmes päev, viimased 2,5 tundi on kestnud olukord, mille Aatomik võttis tabavalt kokku sõnadega jobannõi bardakk - ehk siis kaheksa Elaki parashutisti said lõpuks päeva viimasele tõusule AN-2-ga.

Samas ei saa öelda, et ootamine oleks igav olnud, kuna meil oli võimalik nautida täpsusmaandujate maandumisi mööda matist, mis on leidlikult paigaldatud lennuraja otsa beerline'i kõrvale. Ja praegu jooksevad mingid turistid fotokatega mööda lennurada.

Muidu on tore olnud. Hea ilmaga päevadel üle kümne tõusu päevas. Mõned ilusad (ja mitte nii ilusad, aga see-eest harivad) bigway'd. Üks hüpe Tuukri tandempatsiendina, mille lõppedes Tuuker mulle sõbralikkuse märgiks jäätist pakkus :) Ja üks selili track, mis peaaegu välja tuli.

Varsti Nõmme kõrtsu sööma.

haapsalu

Haapsalu on ilus. Seal võiks elada, natuke, nii poole kohaga. Müüriääre Kohviku külmsuitsulõhe salat mozarella, oliivide, muna ja kirsstomatitega viis keele alla ja shokolaadikook sobis ka hästi. Followed by kultuurielamus ja roadtrip tagasi Tallinnasse :)

bigway treening

Eile oli üle hulga aja üks sisukas hüppepäev bigway treeningutega ja puha. 5 hüpet ja kõik läksid asja ette. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, aga algus seegi.

Esimesel hüppel otsustas minu full-face'i visiir, et tema enam vabalangemises kinni ei seisa. Oma neli - viis korda panin teda kujundisse lendamise ajal kinni, aga tõeline ikaldus leidis aset siis, kui kujundis kohal olin ja mind kätest kinni hoiti. Visiir oli plaksti lahti, silmad jooksid vett ja pea värises otsas nii et mitte muhvigi ei näind. Ma pole vist kunagi break-offi üle nii õnnelik olnud kui sel hüppel.

Tehnilised äpardused sellega ei lõppenud, päeva viimasel hüppel üritas üks mu võluvarrukatest daivimise ajal jee panna. Ohverdasin kujundisse jõudmise varruka päästmise nimel. Sest ta on ju ikkagi võlu-, eksole.

Ma ei tea, edaspidi pean vist kõik asjad endale McGuyveri teibiga külge teipima. Praeguse seisuga üldse ei imestaks, kui järgmise hüppe ajal mul suit seljast ära lendaks.

Ja kuskil seal vahepeal oli mu 300. hüpe.

Siis veel tuleb leida mingi moodus, kuidas lennuki eesotsast ahvikiirusel välja roomata. Kui ma sealt kiiresti üritasin välja kablutada, jäin iga kord ranitsaga kuskile kinni ja Aatomik pärast õiendas, et mis ma mökutasin seal ukse peal. Kui üritasin nii minna, et ei jääks kuskile kinni, läks kaua aega ja Aatomik pärast jälle õiendas. Rahu sai maa peale (või õigemini taevasse) siis, kui lasin ennast viimaseks väljujaks jätta ja sain mökutada nii palju kui hing ihkas.

A nüüd lähen vaatan seda jaani värki.

vot nii!

Nüüd olen tähtsust täis :)

ootamatu takistus

Langevarjur-õpilane on leidnud oma teelt ootamatu takistuse :)

Muidu hüppamisest pole eriti midagi kirjutada. Jõudumööda panustan ikka rubriiki "hüppasid lollid ja oskamatud". Hakka või friiflaieriks, ausõna.

Järgmised kaks nädalat on töö, töö, töö ja vähestel puhkepäevadel pean pidevalt olema vähemalt kolmes kohas korraga. Ja iga õhtu on flamenco ja neljapäeval esinemine ja kust krt ma leian selle aja, et laupäevaks mingi kabedam kleit shopata?

Väss ja kopp on.

puhkus

Jah, puhkus on. Kui seda puhkuseks võib nimetada - 3 päeva hommikust õhtuni nelja seina vahel eksamiks õppimist, pausid ainult selleks, et jäätist ja maasikaid juurde tuua. Isolatsioon oli nii täielik, et sellest, et Leto Svet eelvoorust edasi ei pääsenud, sain teada kaks päeva hiljem. (Mitte, et see informatsioon mulle kuidagi eluliselt oluline oleks olnud.)

Eksami esimene osa on nüüd läbi. Tulemusi veel ei tea, aga tunne on päris hea. Praktiline osa on teisipäeval. Pärast seda võib joomisega natuke tagasi tõmmata :)

Teenimatult on siin blogis jäänud tähelepanuta hüppehooaja algus. Kiire on olnud, noh. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mu sisemine merisiga veel sügavas talveunes ja kõik hüpped läksid kenasti riburada mööda aia taha. Eelmiseks laupäevaks (ja ERE 400.-ndaks) oli sigudik siiski enam-vähem virgunud. Homme ehk lendame jälle!

lihtsalt

Sellised on vaated minu uue kodu kahest aknast. Iga hommik kõõlun võileivaga akna peal ja imetlen neid õitsevaid õunapuid.

Üks õhtu tuli selline kodu tunne kohe. Praadisin kausitäie pelmeene, võtsin pudeli veini ligi, kerisin ennast tugitoolisse kerra ja lugesin Anna Kareninat. Siiamaani on rohkem nagu hotelli tunne olnud, sest köögilauda pole jne.

Kool on läbi. Eksam on täpselt kahe nädala pärast. Viimases tunnis harjutasime dekanteerimist (soovitatav sooritada nii, et ennast ega "klienti" põlema ei pane ega veiniga üle ei vala ega proovitud veini dekantrisse kogemata tagasi ei sülita). Plaan on nüüd kõik kodus avatavad veinid valimatult dekanteerida, harjutamise mõttes, et eksamil käsi ei väriseks. Kuidas kõik need sisekasvualad ja piirkonnad ja cru'd pähe tuubitakse, seda ma küll ei tea. Käivad kuulujutud, et pimedegusteerimise käigus peab ära tundma viinamarjasordi, maa, piirkonna, aastakäigu jne. Ega midagi, tuleb praktikale rohkem rõhku panna järgmised kaks nädalat.

Kontori akna taga ruleerivate lennukite müra ajab hulluks. Ülehomseni on veel nii krdi palju aega...

uus... eee... stiil?

Täna oli see päev, kui jõudis kätte iga-aastase juuksurikülastuse aeg. Tegelikult sain isegi peaaegu poolteist aastat ilma hakkama, viimase korra muljeid võite lugeda siit.

Halba hakkasin ma aimama siis, kui juuksuripreili mu jutu peale ainult noogutas ja naeratas. Kuna ta midagi ei rääkinud, võttis suts aega, enne kui aru sain, et ta venelane on. Kindluse mõttes küsisin selge ja kõlava häälega üle, kas ta sai ikka aru, mida ma tahan. Ta noogutas ja naeratas.
Kuskil poole lihunikutöö ajal haaras mind teatav ärevus ja rõhutasin veelkord, et juuksed peavad jääma piisavalt pikaks, et patsi ulatuda. Ta noogutas ja naeratas ning riputas mu juuksed mulle näo ette, nii et ma tükk aega ei näinud, mida ta tegi.
Kui pilt jälle selgines, üritasin uuesti delikaatselt mõista anda, et aitab küll sellest järgutamisest! Ta vaatas mind natuke haavunud näoga ja vastas "a ja zhe dlinu ne drogaju". Andsin alla.
Kui ta lokitangid haaras, kaalusin kiirelt, mitme pika hüppega ma ukseni jõuaks. Õnneks selgus siiski, et tegu on sirgendamistangidega. Pärast sirgendamist läksid jälle käärid käiku.
Võib vist öelda, et mul on nüüd lühikesed juuksed.

niisiis - urg

Fotokas, kaabel ja arvuti said lõpuks õnnelikult ühes kohas kokku.
Selline urg on. Kolisin sisse. Köögipool on endiselt paras bardakk, aga eks ma tasapisi toimetan seal.

Putin

Sai siin üks päev kurdetud, et ma olen see talv jube vähe langevarjutamise unenägusid näinud. Tänase seisuga on siis üks jälle ette näidata.
Hooaja esimene hüppepäev Kuusikul. Lennukeid ei olnud, aga see-eest oli üks väike helikopter, kuhu mahtus lisaks piloodile kaks langevarjurit ja mida juhtis... Putin. (Tegelt ka.) Esimesele tõusule ma ei saanud ja hea oligi, sest Putin otsustas klassi näidata ja rallis helikopteriga niimoodi, et puude latvad lendasid. Viimaks takerdus ühe jalasega kuidagi pakkimistelgi katusesse. Jooksin telgist välja ja ärkasin üles napilt enne kui kopter crashis.

Kustkohast see Putin siis nüüd tuli, ah?

veel killukesi möödunud nädalast

* Neljapäevasel õhtusöögil istusin Trinidad & Tobago ja Liibanoni vahel. Tuleb välja, et Eestil ja Trinidad & Tobago’l on nii mõndagi ühist – rahvaarv on enam-vähem sama ja nende kõrgeim mägi on umbes sama kõrge kui meie kõrgeim mägi :)
* Mõne asja kohta tundub tagantjärgi, et nende aset leidmise tõenäosus oleks suurem unes kui ilmsi. Kui tihti teil on juhtunud, et black tie tüüpi õhtusöögi ajal ilmub äkki ei tea kust välja pikk sale mustanahaline mees, palja ülekeha, näomaalingute ja sarvedega ning kõnnib ükskõiksel ilmel täiusliku modellikõnnakuga läbi ruumi, kaks dobermanni rihma otsas järel?
* Konverentsi kolmas päev algas hääletuspultide testimisega. Küsimus oli “Where did you sleep last night?” ja vastuse variandid a) in my bed; b) in someone else’s bed; c) I didn’t sleep at all. Tulemused vastavalt 57%, 21% ja 22%.
* “Reindeer wraps! How cool is that!?” Alati heatujuline kiilakas tätoveeritud brasiillane säravil silmil coffee break’i ajal.
* Teekond koju kulges sama tempokalt kui viimased kolm päeva. Helsingi lennujaamas püstitasin vist uue naiste 100m sprindi rekordi, jõudsin napilt. Pagasiteenindus paraku nii tasemel ei olnud, aga see selleks.

paanikaosakonnast

Suhteliselt lambist selgus täna enne tööpäeva lõppu, et homme hommikul kell 8 pean Stockholmis glõubal bränd sammit’il olema. Nad olid unustanud mulle sellest teatada :)
See mõistagi ei olnud veel kõik, lahkesti paluti pöörata tähelepanu neljapäeva õhtuse ürituse dress code’le – black tie.
Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga mina ei ole just see tüdruk, kellel virnade viisi õhtutualette kapis ripub.
Seega, pärast tööpäeva lõppu jäi mul aega 2,5 tundi, et
a) leida kleit;
b) osta vajalikud aksessuaarid kleidi juurde;
c) osta kingad (shoppamine surve all peaks olema keelatud, mind tabas üks paanika-atakk teise otsa);
d) sõita Komeedi tn-le ja jätta korteri uksele elektrikule kiri kokkulepitud aja canceldamise kohta (mul ta telefoninumbrit ei ole);
e) sõita koju ja pakkida asjad (st. loopida suvaliselt kohvrisse virn suvalisi asju – ma juba ootan põnevusega, mille ma maha unustasin);
f) sõita lennujaama;
g) avastada, et mul on kaasas täpselt 4 visiitkaarti, sõita pärast check in’i kontorisse lisa tooma (jumal tänatud, et kontor lennujaama kõrval on);
h) sõita uuesti lennujaama.

Tehtud!

minu urg: esimene reportaazh

Niisiis, uru põhjalikum ülevaatus ja koristus on läbi viidud ja võib teha esimesi kokkuvõtteid.

1) Minu urg on nunnu! Tal on küll sada häda (nendest allpool), aga kokkuvõttes on ta ikkagi nunnu. Kolmas (katusealune) korrus, naabermajad piisavalt kaugel ja üldiselt madalamad, nii et keegi otse aknast sisse ei vaata. Kesklinn kiviga visata, akna all õunapuud (vist), vaikne tänav, liiklusmüra tuppa ei kosta.
2) Sisse kolimisest lahutab hetkel voodi ehk siis täpsemalt öeldes selle puudumine. Viimastel päevadel läbi viidud vaatlus on viinud järelduseni, et kaubanduses saadaval olevad voodid on a) ilusad ja kallid (10%); b) koledad ja kallid (50%) või c) väga-väga koledad ja mitte eriti kallid (40%). Kusjuures hämmastab just see, et koledad voodid on kallid. No ma ei taha mingeid nikerdustega postikesi ja veel vähem tahan ma, et mu voodi päitsi asemel on lauda uks risti pandud. Vist ikkagi tuleb kõigepealt madrats ära osta, sisse kolida ja siis voodit edasi otsida.
3) Kiiremas korras tuleb lahendada valgustuse küsimus. Senised asukad on kuidagi kolm aastat (nii palju olevat möödas remondist) hakkama saanud ilma laelampideta. Isegi juhtmeotsi ei ripu laes. See-eest on mul üks väga kole põrandalamp. Laelambid on ainult vannitoas ja peldikus, kusjuures peldikus on säästupirn (säästlikkus seisneb selles, et mõnikord ta põleb ja mõnikord mitte).
4) Köögimööbliga on ikaldus. Mul oleks päris hea meel, kui mul lihtsalt ei oleks köögimööblit. Aga ei. Mul on nii kole köögimööbel, et te ei usuks, et midagi nii koledat saab üldse olemas olla. Seda tegelt ei saagi üldse mööbliks nimetada. Ma viskaks ta välja, aga häda on selles, et kraan ja kraanikauss on ju ühe selle juraka küljes. Mis tähendab, et asja replacemiseks peaksin ma uue valamukapi soetama. Mis omakorda tähendab, et ülejäänud köögimööbli ka. No ja see on ju keeruline.
5) Vannituba on mul sõna otseses mõttes vanni tuba. St. sinna mahub ainult vann :) Vann on nii pisike, et sinna mahtumiseks ma peaksin vist kõigepealt dieedile minema. Aga ma veedan nädalas keskmiselt 4-6 tundi vannis ja selle olemasolu oli korteriostul üheks eelduseks. Nii et parem väike kui üldse mitte. Ahjaa, ja vannitoas on koledad plaadid seinas :), ma tahaks need välja vahetada, aga first things first.
6) Väiksese vannitoa ja väiksese peldiku eeliseks on see, et tuba ise on suur ja avar. Mulle meeldib suur ja avar.
7) Põrand tahab ühes kohas natuke kõbimist ja korteriuks + lukk tuleb ära vahetada ja pikemas perspektiivis ilmselt ka aknad. A küll jõuab seda kõike tasapisi teha.

Üldiselt tundub, et lähiajal see blogi kipub vist korteriblogiks kujunema :)

f*cked for a lifetime

“On sümptomaatiline, et eluasemelaenu reklaamides on pildil noor mees, kes on just paberid alla kirjutanud ja endale eluaegse jama kaela võtnud. Võiks ju hoopis näidata hilises keskeas emotsionaalset laipa, kes on just maksnud viimase osamaksu ja istub tühja pilguga ning mõtleb: milleks ma elasin.
/.../ Esimene kavand, mis ta siin tegi, oli just eluasemelaenu reklaam. Pildil oli suurelt Laokoon, Trooja preester, kes üritas takistada puuhobuse linna toomist. See pilt on tehtud võimsast Rooma-aegsest skulptuurist: suur mees koos oma kahe väikese pojaga kägistatakse surnuks Athena saadetud meremadude poolt. Ja reklaami pealkiri: Eluasemelaen. F*cked for a lifetime.”

Sellest on peaaegu kümme aastat möödas kui Kenderi “Yuppiejumal” laineid lõi, aga miskipärast jäi see koht mulle eriti eredalt meelde.
Aga ei, tegelikult mul on kõik väga hästi :)
Jäi ikkagi Komeedi tn. Seal lihtsalt tekkis õige tunne ja see osutus määravaks. Võtmed on käes ja varsti läheb kolimiseks :)

grrrr....

Ma kohe teadsin, et on mingi hea põhjus, miks mul autos alati lumelabidas on (suvel ka). Töökaaslane teadis rääkida, kuidas üks Porsche-mees täna rehaga oma autot välja kaevas.
Täna hommikul ei olnud minu väike kodutänav Nõmmel veel lumesahka näinud. Okei, mõtlesin, anname andeks, magistraalid kõigepealt. Mingi nipiga sain garaazist ja väravast välja. Anna-teed-tüüpi ristmikule jäin muidugi kinni. Labidas oli abiks.
Täna õhtul kell kaheksa oli muidu sama seis, aint et lund oli juurde sadanud. Ei mingit sahka. Selleks, et oma hoovi pääseda, rookisin poolteist tundi lund. See on iseäranis vahva töö, kui sa oled juhtumisi trennist tulnud, väsind ja nälgas ning sind ootab kodus kass, kes on üksi, külmand ja nälgas. Kõnnitee rookimiseni ei jõudnudki, empaatiavõime läks vahepeal täiesti kaotsi, ei ole vaja inimestel kooserdada seal, oodaku kuni ära sulab või käigu sõiduteel.
Nüüd ma ei suuda otsustada, kas ma olen tigedam siis, kui homme hommikuks ikka veel sahka pole või siis, kui sahk on käinud ja mu ilusti lagedaks roogitud sissesõidutee lund täis läbustand.

MK @ Otepää

Sel nädalavahetusel võitis sport – kõige selle jää ja vihma ja pori kiuste. Kõik suusatajad suusatasid nii kiiresti, et pildile eriti ei jäänud :P Nii et ilusaid pilte vaadake ajalehest ja kujutage endale ette, et selles pildis peitub... noh, ehe emotsioon või... midagi.
Emotsioon oli ehe küll. Ma vist ei olegi varem sellisel suurel spordivõistlusel käinud ja kui Mae oma medali laupäeval välja sõitis, siis rahvas tribüünil oli ikka täitsa pöördes kohe. Telekast seda ei näe.
Omamoodi elamuse pakkus ka majutus Otepää lähistel ühes veel avamata puhkemajas. Kuna too oli avamata ja enne meid seal keegi sees ei elanud, oli maja külm nagu hundilaut. Õhtul maksimumtemperatuuri peale keeratud radika kõrvale lohistatud voodis magama jääda üritades ma tõesti ei uskunud, et ma hommikuks veel elus olen. Majapidamist manageeris aga väga vahva tädi, kes, olles vägagi teadlik oma asutuse puudujääkidest, kompenseeris selle kõrgetasemelise ja ülipersonaalse teenindusega. Mis seisnes selles, et ta pukseeris meid mõlemal hommikul oma isiklikku elutuppa (toitlustusluba asutusel puudus), valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taha, vaaritas meile kohvi ja teed ja putru ning ei tahtnud midagi kuuldagi sellest, et meil on kõhud täis ja pannkoogid ei mahuks enam kuskile. Nagu maal vanaema juures oleks käinud :)

kesköine mölapidamatus

Mul ei ole viimasel ajal oma blogi veergudel avalikkusele midagi öelda olnud eriti. Uue aasta puhul lubadusi ei andnud (või noh, ühe tegelt andsin, aga sellega on praegu nõrk seis ja ma ei viitsi kirjutada).
Küll aga mõtlesin, et üritaks iseenda vastu parem olla. (Nüüd tuleb see tervislike eluviiside jutt :P) Et alustuseks prooviks normaalse arvu tunde magada nädala sees öösel (no ütleme 7-8 tundi mu tavapärase 4-5 asemel).
Mõeldud, tehtud.
Esimesed kaks õhtut vedelesin voodis ja vahtisin lakke paar tundi ja pea hakkas valutama ja und ei tulnud. Kolmandal õhtul jõin suures meeleheites üksi pool pudelit veini ära ja kustusin nagu kord ja kohus.
Nüüd on neljas õhtu ja ma avastasin just, et majapidamises pole veini. Pole! Ma ei saa aru, kuidas selline asi on minuga juhtunud?
Samas, ega ma ei ole päris kindel ka, et enda igal õhtul oimetuks joomine haakub selle tervislike eluviiside plaaniga :P

Aga see selleks. Ma nüüd blogin edasi ja ootan, et uni tuleks.
“Prantsusmaal on “crime passionnel” seadused vististi tühistatud, kuid ma usun kindlalt, et iga kohtunik sellel maal oleks otsustanud, et Brigitte’i tömbi suvikõrvitsaga surnuks tagumine oli tema enese provotseeritud.”
Vahepeal sai Aasta Pariisis ehk Merde läbi ja võtsin ette selle järje Omadega sees ehk Merde 2. Hirnun naerda siin jälle endamisi, sihuke hea ajuvaba ajaviitelugemine, umbes nagu meeste versioon Bridget Jonesi päevikust.
Järjekorras on Anna Karenina (ostsin selle EPL-i raamatusarja oma; võimalik, et kuskil majapidamises on ka mingi nõuka-aegne versioon, aga mulle meeldib uue raamatu lõhn ja no odavalt ju sai ka :)). Ja siis Guerilla Marketing. Ja Areenist lugesin intervjuud Tõnu Õnnepaluga ja mulle ta jutt meeldis ja mõtlesin, et peaks Flandria päeviku hankima endale. Või hoopis mõne muu tema raamatu, soovitage nüüd midagi?

Kooli rindel läheb kõik suht vanaviisi. Ma küll juba suudan seltskonnas hiilata faktidega Portugali korgitamme toodangu kohta, aga veini nuusutades ikka ei ütle ära, mis krdi värvi lillede lõhn see on ja kus krdi kohas nad kasvanud on ja kas nad on krdi kuivatatud või krdi värsked. Tõsi, ükskord tundsin täiesti iseseisvalt ära nõgese lõhna ja olin hästi uhke enda üle. Ja viimases loengus oli Lõuna-Aafrika teema ja öeldi, et Pinotage on neegrinaise higi lõhnaga – ja no tõesti oli! Mitte, et ma oleks kunagi neegrinaisi nuusutamas käinud, aga... proovige ise, saate aru.

No nii, kell on 2 läbi. Ma lähen proovin veel seda magamise värki.