määääää

Olen jah. Lammas, noh.
Ma muidugi teadsin, et kui magada öösel 3 tundi ja jätta nädala aja elamise pakkimine reede hommikuks enne tööd, siis sellest midagi head tulla ei saa.
Gryttjom. Manifest ja gear-check. Kui Panda enne mind oma helesinise dokustaadi välja võttis, siis ma muidugi jälle kohe teadsin, et see asi, mille ma maha unustasin, on litsents. Kama kontolliv ground-tädi teatas, et kui litsentsi ei ole, siis lennukisse ei saa. Ei aidanud see, et kaks instruktorit kaasas, ei tahtnud ta ka koolitusülemalt kirjalikku tõendit. Litsentsi naada.
Ettearvatult ei parandanud olukorda ka tõsiasi, et mul avamisautomaadi pass puudus.
Pika kauplemise peale leppisime tädiga kokku, et sisse skännitud ja meili peale saadetud litsents käib kah.
Ega ma muidugi ei teadnud, kus mu kuradi litsents on. Saatsin ema otsima. Ema otsis ja leidis. Siis oli skännerit vaja. Ema jooksis naabrimehe (70+) juurde. Naabrimees skännis litsentsi sisse, aga internetiühendust tal ei olnud. Ema jooksis failidega teise naabrimehe juurde. Kell 15.34 laekus mulle mail.
Siis jäi veel lahendada probleem, kust saada Cypresi check'is käimist tõendav paber. Helistasin kama omanikule.
Kama omanik ei teadnud, kus tal vastav paber on ja oli pealegi Saaremaal.
Kamal on 2-pin Cypres, mida teadaolevalt eksisteerib Elakis veel kahel kamal - Parasiili ja IPA omadel.
Helistasin Parasiilile. Parasiil ei võtnud vastu.
Helistasin IPA-le. IPA oli kodus, otsis ahvi kiirusega oma paberi välja, tegi sellest digifoto ja saatis mulle mailile.
Kell 19.55 sain oma waiverile ground-tädi autogrammi.
Ma olen üsna kindel, et ma ei unusta välismaale hüppama minnes enam kunagi oma litsentsi maha.
Ma olen täiesti kindel, et olen IPA-le õlled võlgu.
Ja parasemud lubasid mu Aasta Muna kandidaadiks esitada :)