pühapäev, detsember 30, 2007

sassis elu


Ei, ma täitsa vabalt võiks veel paar nädalat samas vaimus puhata.
Ärgata "hommikul" kell 14.16 saabunud sõnumi peale. Avastada, et hommikusöögi lõpetamise ajaks on väljas juba pimedaks läinud ja metsa jalutama minna pole väga mõtet. Itsitada kella kolmeni öösel "Aasta Pariisis ehk Merde"'t lugedes. Pidada soolaleivapidu (3 tshikki ja 4 pudelit veini, millest jäi muidugi väheks). Vahelduseks kirjutada kella neljani öösel turundusplaani, sest vaim tuli peale. Õppida päev otsa ja nautida seda ja tõdeda, et siiani ma olen siiski praktikale rohkem rõhku pannud (aga kasu on enam kui kahtlane). Nii, Bordeaux vasakkalda ja paremkalda apellatsioonisüsteemide erinevused palun?

reede, detsember 21, 2007

jõõl.

Jah. Jõõl on kohe-kohe ukse ees.
Põhiliselt saab sellest aru selle järgi, et kontoris trambib lakkamatult edasi-tagasi mingi kullerite maffia. Iga jummala kord kui ma hetkeks selja keeran, on mu lauale mingi uus nänn tekkinud. Alates piparkookidest ja veinipudelitest kuni kuusevõrse siirupini. (Mis asi on kuusevõrse siirup? A ta näeb nunnu välja, nii et ükskõik.) Piparkooke on konkreetselt kõik kohad täis.
Hetke seisuga viimane näost punane ja lõõtsutav kuller tõi aga näiteks kasti õlut, mida võib igati positiivseks algatuseks lugeda.
Cosmo saatis meestekalendri. Nüüd mul on kontoris Elaki poolalasti naiste kalender ja Cosmo poolalasti meeste kalender. Mis paneb mind raskesse olukorda, sest ühtlasi on mul ainult üks nael seinas.
Hmm.
Nüüd ma murran pead, kas liituda kaubanduses toimuva tarbimisorgiaga juba täna või lükata seda mingi nipiga veel edasi.

Unes ma lendasin. Selles võib vist eile vahitud BOE-d süüdistada. Plaani nimi oli barrel roll track dive :) See käis nii, et kõik see mees ja naine hüppasid lennukist välja, joondusid üksteise kõrvale rivvi ja uhasid barrel rollides mööda taevast minema.

kolmapäev, detsember 05, 2007

dialoogid

Telepaatiast.
Õde tuleb Leedust, kaks päeva pole omavahel rääkinud. Telefon heliseb.
Mina: Aga miks ma peaksin?
Õde (naerab): Sa siis tead, mida ma öelda tahtsin?
Mina: Nojah.
Õde: Okei, oleme siis kokku leppinud.
Mina: Okei, tsau siis.

Õelusest.
Õde: Kuule, mul on tasuta piletid laupäevasele kontsertile Saku Suurhallis, mingi Bondi värk, Koit Toome ja Gerli Padar ja. Suupisteid pakutakse ka. Tahad tulla?
Mina: OK, võib ju kah.
Õde: Ma siis arvestan sellega, ära endale teisi plaane laupäevaks tee.
Mina: Eks ma vaatan seda asja veel.
Õde: Eks ma siis ka vaatan, äkki leian endale parema kaaslase.
Mina: Vaevalt küll. Kes suga ikka tulla tahab.
Õde: No aga tasuta suupisted ju... Mul on palju pakkuda!
Mina: Ei usu, et see asja muudab.
Õde: Okei, tsau siis.

pühapäev, november 25, 2007

filmimaraton

Reede õhtust pühapäeva lõunani 21 (vist?) Eesti filmi.
Uudiste rubriigist nii palju, et Elaki Kõige Koeralikuma Koera tiitlile on tekkinud uus tugev pretendent :)


neljapäev, november 22, 2007

120% :)

Ma olen alati vihanud silmaarsti juures käimist. Iga kord närib see vaikne hirm, et äkki on jälle hullemaks läinud...
Aga opist on 8 kuud möödas ja eile käisin kontrollis. Vasak silm peaaegu 100%, parem aga lausa 120%. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas ta 120% saab olla - et kas ma nagu näen asju, mida pole olemas :)? (See võib ka muidugi olla, mu töö spetsiifikast tulenevalt. Peab hakkama vähem tööd koju kaasa võtma :D)

Mina olen väga häppi!

pühapäev, november 18, 2007

just another day in the office

Traditsiooniline viiepäevane töönädal kujunes hüppehooaja lõppedes ajutiselt kuuepäevaseks ja tänase seisuga on ametlikult pikenenud seitsmepäevaseks. Mitte et mingit kohustust oleks või midagi. Aga ma lihtsalt ei saa rahu, kui asjad ei ole hästi tehtud. Blogi on kah ammu unarusse jäänud, ei taha arvutit rohkem näha kui hädavajalik.
Ehk siis ma istun kontoris ja vorbin turundusplaane teha. Selle asemel, et näiteks ajada endale pähe premjäär krüü’sid ja appellassioon kontrolee’sid. Või lugeda raamatut. Või teeselda mingi eraelu olemasolu.
3 nädalat puhkust on välja võtmata ja valgust tunneli otsas ei paista. Tunnelit ennastki, krt, ei paista.

teisipäev, oktoober 23, 2007

kolmas koolipäev: meeleheide süveneb

Ei no tõepoolest.
Mina enam ei tea, mida oma täiesti mittefunktsionaalse ninaga peale hakata. Eile oli meil lõhnade pimetest, st. anti ette 25 erinevat lõhnanäidist ja pidi ära arvama, mis on mis. Mina sain hakkama 10-ga; muuhulgas ei tundnud ma ära sidrunikoort (minu versioonis ”köharohi”), maasikat (”kummikomm”), mett (”mingi vürtsikas mari”), kannikest (”kopitus”) ja rohelist pipart (”veel hullem kopitus”). Ma ei saa enam muhvigi aru kui mu ümber on korraga umbes kaks triljonit erinevat lõhna!
Nii et kui te juhtute nägema supermarketi puuviljaosakonnas mingit tšikki, kes seal puuvilju nuusutab, siis see olen tõenäoliselt mina.

teisipäev, oktoober 16, 2007

teine koolipäev: meeleheide võtab maad

Kõik on väga arusaadav ja huvitav ja okei kuni hetkeni, mil vein degusteerimiseks klaasi valatakse ja tuleb hakata aroomi ja maitset kirjeldama.
Ma vist olen veits challenged selle koha pealt. No ma võin aru saada, et lõhn on puuviljane. Ma võin heal juhul aru saada, et virsik. Aga et valge virsik? Mis asi üldse on valge virsik?
Sama lillelõhna kohta. Kust ma tean, mis värvi lillede lõhn see on?
Ja leedripuud näiteks ma ei tunneks siis ka ära, kui see mind metsas pikali jookseks, mis siis veel aroomist rääkida.

Aga unes nägin, et oli hüppepäev ja plaanis oli mingi suurem FS kujund. Et kiiremini uksest välja saada, pandi juba maa peal 3 inimest – mina, Jane ja veel keegi – Brita astmelauale ja sinna pidime jääma terve tõusu ajaks. Kiire oli ja mul polnud aega varju selga panna, see visati niisama lennukisse, et küll pärast paned. (Eee... kuidas? millal?). Jane veel küsis kahtlustava näoga, et kas nii on ikka turvaline :)

teisipäev, oktoober 09, 2007

esimene koolipäev

No ma muidugi suutsin hiljaks jääda oma esimesel koolipäeval, endal oli ka piinlik.
Eile ma sain aru, kui väga ma olen õppimisest puudust tundnud! 6 aastat on möödas ja mind tabas selline lahedamat sorti nostalgia kui pidi konspekteerima ja värki :) Esimese loengupäeva teema oli kuidas viinamarjataim kasvab ja milliseid vintsutusi ta peab üle elama enne veiniks saamist. Targa inimese juttu on hea kuulata ja õppimine üleüldse ruulib!

Ei ausalt, ma ühel heal päeval lähen ikkagi magistrisse ka.

pühapäev, september 30, 2007

0 days to submission date




Üldiselt see tundub the stoori of mai laif olevat viimasel ajal. Lõin oma septembri töötunnid kokku (see on osa mu time management programmist, et ma neid üles kirjutan) ja sain tulemuseks 212. Tegelikult tuleks isegi rohkem, aga panin kirja ainult need tunnid, mille kohta suutsin meenutada, mida ma tegin.

Seepeale varastasin iseendalt poolteist tundi ja lonkisin mööda metsa ringi.

teisipäev, september 25, 2007

sügis

Need sügisesed hüpped on alati erilised. Nagu üritaks külmade ilmade saabudes talve normi ette ära hüpata. Suvel ma igatahes 1500m pealt 300 krooni eest hop'n'pop-i tegema ei roniks eriti. Seekord oli pühapäevasel esimesel tõusul igaks juhuks 3 erinevat plaani - soolo, 2-way ja 3-way, olenevalt sellest, kui kõrgele raadiosidet jätkub. Ja see lennukisõit oli kahtlemata kõige ekstreemsem, mis mul siiani ette on tulnud - ühel hetkel lihtsalt kadus lennuk istumise alt. See ikka ehmatas korraks täitsa ära.

Aga sügisene Eestimaa on ilus. Ma isegi võin ajutiselt selle Viljandi maantee remondi asjaosalistele andeks anda, sest ümbersõidul metsade vahel kruiisida on... teraapiline, noh. Kõik need kollased kased ja punased vahtrad ja...

reede, september 14, 2007

ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

teisipäev, september 11, 2007

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)

neljapäev, august 30, 2007

mängisin golfi


Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

laupäev, august 25, 2007

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

reede, august 17, 2007

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

teisipäev, august 07, 2007

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)

teisipäev, juuli 31, 2007

madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

pühapäev, juuli 22, 2007

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

teisipäev, juuli 17, 2007

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.

esmaspäev, juuli 16, 2007

Parasummer sai läbi

Vaatamata sellele, et tänavune Parasummer nii ilma osas kui ka meditsiinilis-sanitaarses plaanis sajaga ikaldas, jagus ikka helgeid hetki ka kohe täitsa mitu. No näiteks terve laupäevane päev.
Britast tegime 10-way. Ilus lendamine oli! Igaüks omal kohal, kindel baas, rahulik dokkamine. Ülevalpool 2 km saime kõik kokku ja vahtisime järgmised 500 meetrit lollakate kõrvuni naeratustega üksteisele otsa :) Pärast paari aasta taguste BOE-de pealt oli lausa valus vaadata, kuidas tol ajal kujunditesse träkiti, üksteise slotte ära võeti ja kolaki üksteisele selga kukuti. Ehe progress on toimunud FS-osakonnas!
Ei tea, millal Eesti taevas friiflai 10-way’d näha saab ka :)?
CV-ga lennatud vertical drill oli lihtsalt fun. Selline hüpe, kus lihtsalt ei saa teisiti kui lõkerdad naerda terve tee alla :)
Siis sai veel algatatud väike FS3-teemaline projekt tööpealkirjaga „Kaido ja naised”. Ka see projekt ilmutas juba teisel hüppel tähelepanuväärseid progressi märke ja paistab olevat täiesti lootustandev. Saab näha, kas on kellegagi võistelda või pean rändkarikalt veel üks aasta tolmu pühkima?

neljapäev, juuli 05, 2007

eile läks asi ikka täitsa käest ära

Asi algas sellest, et MRI-l oli pudel rummi kaasas. Sellest rummist oli mitu päeva räägitud ja eile õhtul läks see siis käiku. Aga muidugi ei jätkunud meile kamba peale sellest pudelist kauaks ja Tuuker pidi oma viski ka välja tooma. Eeltoodu tulemusena muutus Elak-i esindus väga lärmakaks ja asju hakkas juhtuma.
* Eestlaste (ja eriti Eesti naiste) maine Norra rahva esindajate silmis on nüüd väga kahtlase väärtusega.
* LRA pälvis hüüdnime „the quiet guy” ja MRI „the quiet guy who only says the essential things” (nagu näiteks „where is the beer?”, „rabbit” või „no!!!”).
* CV oli 15 minutit (!) järjest (!) vait (!). Nüüd üks norrakas on talle õlled sees.
* Pärast seda laulsid Tuuker ja CV tubli mitu minutit väga melanhoolset laulu nimega "Imeline aas".
* Teist korda ajasid Eesti naised suurde kimbatusse ühe noore norraka (selle sama, kellest Tuuker kirjutas ja keda me tookord veel rootslaseks pidasime).
* Tuukril on kindel plaan sellest norrakast pilt teha ja oma blogisse panna. Kui muud moodi ei saa (norrakas on väga häbelik), siis Tuuker lööb ta uimaseks ja teeb ikkagi pildi ära.
* Tegutseti pimedas usus, et järgmisel päeval hüppeilma ei ole.

Hommik. Kell pool üheksa. Panda kisub iga kahe minuti tagant kardina nurka ja uurib ilma. Ilm on pilvine. Panda ei saa rahu. Lõpuks ütleb väga masendunud häälega: „Kõige hullem on see, et täiesti lootusetu see ilm nüüd ka ei ole, raisk!”
Mõne aja pärast on näha masendunud Pandat, vari seljas, lennuväljal ringi vantsimas.

kolmapäev, juuli 04, 2007

täna olen maas

Eilse jala väänamise tulemusena istun täna maas. Hommikul oli ilm kole ja vihma sadas, aga lõunast läks propp pöördesse.
See-eest olen saanud hea hulga tööd ära teha. Mis muidugi pole suurem asi lohutus, aga ikkagi.
Rootsi jäätised on erakordselt vastikud.

teisipäev, juuli 03, 2007

Gryttjom - day 4

Nonii, neljas päev Gryttjomis on õhtal. Eile 6 hüpet, täna 7. Mantist lendan nüüd (vist). Kahel maandumisel olen jänesele peaaegu pihta saanud, aga risu pääses ikka plehku ja grilli seega täna ei tule. Jala väänasin ka täiesti arusaamatul kombel välja (teised väidavad, et küllap jänes lõi selja tagant), nüüd valutab teine ja krt teab, mis homsest päevast saab.
Muidu on elu ilus.

laupäev, juuni 30, 2007

määääää

Olen jah. Lammas, noh.
Ma muidugi teadsin, et kui magada öösel 3 tundi ja jätta nädala aja elamise pakkimine reede hommikuks enne tööd, siis sellest midagi head tulla ei saa.
Gryttjom. Manifest ja gear-check. Kui Panda enne mind oma helesinise dokustaadi välja võttis, siis ma muidugi jälle kohe teadsin, et see asi, mille ma maha unustasin, on litsents. Kama kontolliv ground-tädi teatas, et kui litsentsi ei ole, siis lennukisse ei saa. Ei aidanud see, et kaks instruktorit kaasas, ei tahtnud ta ka koolitusülemalt kirjalikku tõendit. Litsentsi naada.
Ettearvatult ei parandanud olukorda ka tõsiasi, et mul avamisautomaadi pass puudus.
Pika kauplemise peale leppisime tädiga kokku, et sisse skännitud ja meili peale saadetud litsents käib kah.
Ega ma muidugi ei teadnud, kus mu kuradi litsents on. Saatsin ema otsima. Ema otsis ja leidis. Siis oli skännerit vaja. Ema jooksis naabrimehe (70+) juurde. Naabrimees skännis litsentsi sisse, aga internetiühendust tal ei olnud. Ema jooksis failidega teise naabrimehe juurde. Kell 15.34 laekus mulle mail.
Siis jäi veel lahendada probleem, kust saada Cypresi check'is käimist tõendav paber. Helistasin kama omanikule.
Kama omanik ei teadnud, kus tal vastav paber on ja oli pealegi Saaremaal.
Kamal on 2-pin Cypres, mida teadaolevalt eksisteerib Elakis veel kahel kamal - Parasiili ja IPA omadel.
Helistasin Parasiilile. Parasiil ei võtnud vastu.
Helistasin IPA-le. IPA oli kodus, otsis ahvi kiirusega oma paberi välja, tegi sellest digifoto ja saatis mulle mailile.
Kell 19.55 sain oma waiverile ground-tädi autogrammi.
Ma olen üsna kindel, et ma ei unusta välismaale hüppama minnes enam kunagi oma litsentsi maha.
Ma olen täiesti kindel, et olen IPA-le õlled võlgu.
Ja parasemud lubasid mu Aasta Muna kandidaadiks esitada :)

reede, juuni 29, 2007

Gryttjöm!

Homme kell 16 löön kontori ukse enda selja taga kinni ja siis algab puhkus! Kaks nädalat! Jeeeee!!!
Viimane nädal on paras hullumaja olnud. (Hilisel kellaajal kontorist lahkudes mulle ikka meenub, kuidas ükskord valvur mulle pahaselt järgi porises "Misasja sa passid siin nii kaua? Sul peret ei ole või?" Mu naiskolleeg nimetab seda valvurit Perverdiks. Sest ta väidetavalt vaatab teda imeliku pilguga. Mind Pervert miskipärast ei vaata ja mulle ta täitsa meeldib, sest on hästi abivalmis ja aitab asju tassida. Aga no see selleks siis.)
Tööd pean ikkagi Gryttjömisse kaasa võtma, pole pääsu. Halva ilmaga päevad on sisustatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma saan varsti lennata!

PS. Ma olen teinud ühe eksistentsiaalse tähelepaneku. Kullerfirma, kelle teenuseid me kasutame, saadab tavaliselt tellimise peale ühe kulleri. Aga kui on vaja asju viia-tuua pealinna tuntud vähemus-tüüpi inimeste klubist, siis käivad alati kaks kullerit koos. Kamuflaaž? Ma vist järgmine kord küsin neilt, puhtalt uudishimust :)

reede, juuni 22, 2007

krt küll

Ma olen ikka täiesti masendav sahmerdis. Aru ma ei saa, kuidas teised inimesed oma eludega hakkama saavad ja mina ei saa. Puhkuseni on nädal aega ja kõik asjad on üle pea kasvanud.
Eelmisel nädalal sain meili. „I wish to make a trip to Tallinn, would the 4th of July be a good time for you?”
Ja mina? Kas ma vastasin „Unfortunately I am on a vacation from the 2nd till the 15th of July, can we postpone the meeting?”
Ei! Ei vastanud!!!
Ma vastasin hoopis „4th of July is great, I’ll look forward to seeing you!”
Miks, miks, küsin ma endalt nüüd?

Ühesõnaga, varju osas on kokkulepe olemas. Puhkuseavaldus on antud. Autos on koht reserveeritud. Kui nüüd kuidagi veel selle meetingu saaks ära canceldatud, siis oleks Gryttjömisse minek.

teisipäev, juuni 12, 2007

do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.

esmaspäev, juuni 11, 2007

nädalavahetus

Kolm ilusat hüppepäeva on selja taga ja võib öelda, et elämä on ikka täitsa laiffi kohe. Kõik puha fun jump'id, ei mingit veri-ninast-välja ponnistamist ja sellise palavaga see sobis hästi. Redelisse saan lõpuks IAD-allkirja küsida. (Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii hullu valearvestuse maandumisel tegin - krt keegi ei võinud meelde tuletada ka, et Manta vastu tuult ei liigu eksole :) Sain siis lonkida kõrges heinas jupp aega.)
Pühapäevased kaks hüpet KKN-iga olid pesueht näide sellest, kuidas toimub progress. Esimesel hüppel läks kõik nihu, kõrguste vahed ja rock'n'roll. Teisele hüppele sama plaaniga, aga sai targemad oldud ja plaan töötas täpselt nii nagu pidi. Selline asi teeb rõõmu!
Ja domik, muide, on väga timm koht elamiseks. Istud hommikul oma pudrukausiga õues ja kuulad kuidas kägu kukub :)
Nüüd 3 tundi magamisaega ja siis kolmeks päevaks Stockholmi.

pühapäev, juuni 03, 2007

olen wuffo olnud


Reedel tegin tööd kella 23-ni õhtul. Laupäeval käisin ja vaatasin, mis moes on (vastus: surnud luiged ja full-face kiivrid). Pühapäev algas tantsutunniga - nüüd nii ongi, trenn iga päev ja neljapäeval lõpetame Von Krahlis hooaja. Tangos tuleb juba rõõmuga ja hingest, fandangos kastanjettidega tahab veel natuke harjutamist. Ja guajiras - guajiras on ainus tants, kus ma siiamaani mõttes takti kaasa loen. Keeruline ja ebaloogiline. Aga ma oskan brainlockimist juba päris hästi varjata :)

teisipäev, mai 29, 2007

la noche flamenca


Aga mina ei oska ikka korralikult kastanjette mängida. Seega ma ilmselt üritan lihtsalt ilus olla lava peal ja simuleerida lootuses, et teised mängivad ja minu vusserdamine ei riiva kõrva :) Teine variant oleks kodus harjutada, aga naabritest on kahju.

reede, mai 25, 2007

tagasi


Kui selgus kahe tunni vaba aja olemasolu ürituste vahel, hakkasid tibid kohe sädistama, et no kas läheme nüüd shoppama või. Läheme me jee, mõtlesin mina, raputasin nad kannult, võtsin fotoka ja kaardi ja panin putku.
Võõrastes linnades on väga chill üksi ringi kolada. Olla täiesti anonüümne, minna sinna kuhu jalad kannavad, istuda välikohvikus pärastlõunase päikese käes ja omi mõtteid mõelda...

esmaspäev, mai 21, 2007

stockholm

Stockholmis on külmemat sorti ilm ja vihma sajab. Ja blogger on rootsikeelne :)
Mina jõin just superhäid kokteile koos indialase, barbadoslase (kas siuke sõna on olemas?), filipiinlase, venelase ja karja eurooplastega. Pärast kolmandat kokteili adusin, et ma indialase jutust enam eriti hästi aru ei saa (aktsent oli noh!) ja tulin tulema enne kui ta aru sai, et ma aru ei saa. (Vist.)
Nüüd ma teen veel tööd natuke.

pühapäev, mai 20, 2007

nv update

Pärast reedeõhtust tuuletunneli videote vaatamist sai laupäeval projektiks number üks õppida mantist lendama. See muide pole üldse lihtne, kui oled 200 hüpet teistmoodi teinud ning pole harjunud keha asendi peale mõtlema. Raske ka ei ole, aga lihtsalt vaja kogu aeg meeles pidada.
Exitid on jätkuvalt võileivad. Eilne kolmas katse, kus mina olin front floater, juba peaaegu lendas. See-eest päeva esimesel üritusel crashisin näoli CV ranitsasse. Nüüd on nina paistes ja sinine, käisin täna jumestuskreemi ostmas :)
Huvitav fenomen, et pärast hüppepäeva tekivad alati gripi võtmise kohtade juurde sinikad. Isegi siis, kui no contact asju lennata.
Täna sai avatud kodune grill & chill hooaeg. Mõnus!
Homme Stockholmi, neljapäeval tagasi.

esmaspäev, mai 07, 2007

kahe tunni pärast...

... heliseb äratuskell ja ma pean hakkama asju pakkima... aga und ei ole. Ööinimene. Eks homme kirun ennast, kui õhtusöögilauas silmad kinni hakkavad vajuma.
Nädalavahetusel sai lennatud. Ja ära lennatud :) No ma ei tea, mis nipiga teie seal astme peal sabapoolses otsas püsite. Ma hoidsin küll omast arust küünte ja hammastega lennuki küljest kinni... aga tuul nügis ja nügis ja ühtäkki lõppes aste otsa. Lahkumine oli ebaväärikas :) Aga nii ma seda asja ei jäta!
CV kakssadavei oli puhas fun. Mulle kohe hullusti meeldib speedstar'e lennata.
Mõned hetked hämmeldust, leides ennast ühel hüppel pärast avamist jõe kohalt, mets ümberringi. Followed by sportlik jalgsimatk.
Üks suur ehmatus laupäeva viimase tõusu maandumisi vaadates. Ärgu enam tehtagu!
Ja mul on hea meel, et ma ei lasknud ennast veenda svx-i stiletsiga lennukisse ronima. Kui sisetunne ütleb ei, siis ongi ei.

kolmapäev, mai 02, 2007

pikk nädalavahetus

Laupäev oli see päev, kui ma esimest korda elus keeldusin lennukisse ronimast selle pärast, et sigakülm oli. Hoolimata sellest, et viis kihti riideid oli seljas. Huvitav kas minust on vana kala saanud või :)
Pühapäeval sõitsin Kuusikule ja tunnike hiljem sama targalt tagasi, sest 8 inimesega lennukit ei täida. Paraku mu enda laupäevane reeturlikkus võtab mult õigustuse siin sel teemal pikemalt tänitada.
Esmaspäeval sai Hollywoodis ekstreempidu väisatud. Ma ikka salaja lootsin öösel tänavatel neid kurikuulsaid mässulisi ka näha (elama peab ju ohtlikult), aga null inimest oli väljas. Volbriöö veel ka, eksole. Korra küll sõitis üks auto mööda Pärnu maanteed, keegi tshikk poolest saadik aknast väljas ja kiljus heleda häälega ”Eesti! Eesti!” Siis ronis autosse tagasi. Kedagi ei kottind.
Teisipäeva hommikul avanes surnuaial sama imelik pilt – ei olnud inimesi! Venelaste komme 1. mail oma lähedaste haudadel piknikku pidamas käia on mulle alati kummaline tundunud, aga tänavune inimtühjus oli veel kummalisem... Kuiva seaduse mõju?

neljapäev, aprill 26, 2007

šeigivad

Eesti baarmenide meistrikad olid eile. Oi mulle meeldivad need värvilised kokteilid :) Enne show vooru kahjuks kooles fotoka aku ära, nii et seda te siin ei näe, kuidas trikimees šeikerist porgandid välja võlus ja pudelid lendasid. Põhiline, et kildu saaks, nagu asjaosalised ise kinnitasid.

esmaspäev, aprill 23, 2007

wine mess


Ei, pealkirjas ei ole viga - nädalavahetusel toimunud veinimess sai meie rahvusvahelises ettevõttes endale kiiresti kakskeelse tööpealkirja :) Sai jälle tarka juttu kuulatud ja aetud (sekka muidugi lolli ka).
Aga pildil olev kork esindab ühte kahest veinist, mida ma lihtsalt ei raatsinud välja sülitada.

esmaspäev, aprill 16, 2007

vabalangemineeeee.....!!!


Kui mult täna hommikul küsiti “mis plaanid sul siis selleks nädalaks on”, oli pea täiesti tühi. Vaatasin ruttu eelmise nädala meilid üle, et meelde tuletada, mis elu ma enne nädalavahetust elasin. Raske on maa peale tagasi tulla!
Laupäeval sai lennatud viieseid ja kuueseid speedstar’e. Mu FS-suit ruulib! Millaski väitsin siinsamas blogi veergudel, et ikka inimene lendab, mitte suit. A vat enam ma ei ole kindel, nüüd vist lendab just suit ja mina tolknen lihtsalt seal sees kaasas nagu. Nii hea on lennata! Ei olnud mingit erilist pingutust vaja, et kaugel allpool olevale baasile järgi jõuda ja esimesena dokata, ehkki viimasena väljas. Samas kujundist allapoole ei sattunud mitte üks kord. Pidurdamise ajastust tuleb küll veits timmida, otsemini peab ka kohale saama.
Pühapäev algas päris okei kuusveiga, aga kole maandumine nullis positiivse emotsiooni. Võib vist öelda, et see oli mu läbi aegade teisena kõige hullem maandumine (esimene oli kunagi ammu Ämari betooni). Suht madalal langetatud otsus kurssi igaks juhuks sutsu vasakule tõmmata (aga tõesti ainult sutsu) päädis ootamatult kiire maapinna lähenemise ja ehmatusest tingitud fleerimispuudulikkusega. Paha tunne näris ja näris kuni ajas mu päeva viimasele tõusule ja siis oli kõik jälle okei.

reede, aprill 06, 2007

kalleim riietusese minu garderoobis


Ma pole kunagi aru saanud naistest, keda teevad õnnelikuks naaritsakasukad ja muu selline kraam, aga üks hästi istuv custom-made FS-suit toob naeratuse näole küll :) Kui lendab sama hästi kui välja näeb ning õhus laiali ei lagune, siis Tony saab andeks need 40 ekstra taala.
Nüüd on hädasti vaja sobilikke tingimusi toote testimiseks.

neljapäev, aprill 05, 2007

euroopaliku paljunemise müsteerium

Üks väljamaistest koostööpartneritest, kellega ma tihedalt suhtlen, oli juba mõnda aega väga rase. Aga ta ei plaaninud ei enne ega pärast sünnitust puhkusele jääda. Nii pidavat euroopalik olema.
Täna selgus, et ta on vahepeal emaks saanud. Samas on ta iga jumala päev mulle tööalaseid meile saatnud ja vägagi kindlakäeliselt protsesse ohjanud.
Ma nüüd mõistatan, millal ta sünnitamiseks aja leidis. Kindel on see, et ta ei lahkunud arvuti tagant. Küllap siis oli kalendris koosolekute vahele üks pooltunnike planeeritud.

pühapäev, aprill 01, 2007

õitsevad


Krookused õitsevad! Ja naabri tiibeti mastiffidel on üheksa kutsikat. Üheksa väikest piimalõhnalist koeratitte, kes vaikse vigisemise saatel mööda oma aedikut ringi paterdavad ja aeg-ajalt kummuli kukuvad :)

kolmapäev, märts 28, 2007

pühapäev, märts 25, 2007

Apple Martini ja Pierre'i trühvlid


Vähe sellest, et elu on ilus – ta ka maitseb hästi :) Ja reedese EPL-i vahel olevas Veinilehes on kaks minu kirjutist, ehkki küll nuditud kujul ja kaugeltki mitte nii ilusad kui minu originaalid :)

Neljapäeval kell 12.45 astusin silmakliiniku uksest sisse ja kaks tundi hiljem käsikaudu kobades välja (sest silmad jooksid ämbrite kaupa vett ja ma ei julgenud neid igaks juhuks lahti hoida eriti, aga samas ka mitte kinni panna :)). Reede hommikul järelkontrollis diagnoositi mul 100% nägemine. Nüüd on 3 päeva opist möödas ja... vot hõiskan jah enne õhtut!
Ma tahan öelda, et kui te mind näiteks liikluses autoroolis kohtate, siis hoidke parem heaga eemale. Sest ma vahin ringi kogu aeg! Ma näen tänavasilte mitme uulitsa kaugusel ja outdoor reklaamide kõige peenemaid kirju.
Täna nägin metsas pasknääri. Mitte “mingit lindu”, vaid krdi pasknääri! Ma vaatasin talle otsa ja nägin, et ta on pasknäär, noh!
Ma näen asju, mida ma pole 20 aastat näinud! Õhtul on imelik nii hea nägemisega magama minna :) Ja mõnikord ma ikka haaran automaatselt prillide järgi.

See kevad tuleb teisiti. Elu on vaatamist väärt!

pühapäev, märts 18, 2007

nagu orav rattas

Ikka on kiire-kiire-kiire. Ei jõudnud see nv finski domikusse, ei jõua ka järgmisel. Järgmisel nädalavahetusel tuleb vist üldse nii päeval kui ööl töökohustusi täita.
Reedel pani meilboksist leitud reservation mind üheselt fakti ette, et maikuus oma sünnipäeval olen üksinda Kopenhaagenis. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga naljakas ikkagi, et keegi polnud ette hoiatanud. Ja arusaamatu, sest tegelt on destination hoopis Stockholm. Möh.
Aga neljapäeval ma tööd ei tee. Lähen hoopis noa alla. Või noh, laseri alla tegelikult. Hirmu veel ei ole, aga hiljemalt eelmiseks õhtuks kindlasti tuleb. Ma pärast kirjutan teile, mis tunne on olla nägija :)

pühapäev, märts 11, 2007

kevad!

Ega hea tuju ei eeldagi suurt muud kui sinist taevast ja kevade lõhna ja pajutudusid ja teadmist, et varsti-varsti…
(Ja teadmist, et selle eelmise lause võiks ma lõpetada vähemalt kümnel erineval moel.)

Täna luurasin roostikus parte. Ma tahaks siinkohal öelda, et part kui nähtus on tänu linnapartidele kõvasti devalveerunud. Metsapart on ikka metsapart.

teisipäev, märts 06, 2007

reaktsioone Elaki naistekalendrile

Meeskolleeg vaatab Elaki naistekalendrit.
Tema: They are all skydivers?
Mina: Yes.
Tema (jääb maikuud vaatama): Tal on ilus… (näitab näpuga) how do you call it in Estonian?
Mina: Tagumik?
Tema: Exactly! (hääldab püüdlikult) Tal on ilus tagumik!

Sama kolleeg, paar päeva hiljem.
Tema: So, where can I buy this calendar?
Mina: I’m not sure. I think these are sold out.
Tema (lehitseb, jääb septembri juurde pidama): I really like her… (emotsionaalselt) but she looks as if she has had such a hard life!
Mina: I think she is OK now.
Tema: Are you sure? I mean… just look at her!!!

Teine meeskolleeg:
Tema: Kle kas sul kalendrit on vaja?
Mina: Ei, mul on kalender.
Tema (vaatab): Ohhhoooo...!!! Ma ei teadnudki, et sulle naised meeldivad.
Mina: Aa.
Tema (lehitseb kalendrit)
Mina: Nad on kõik langevarjurid.
Tema: Oi, sa oled juuni! Juuni on minu kuu. Ma märgin siia oma sünnipäeva ära.
Mina: Ei sodi mu kalendrit!
Tema: Ma kirjutan hästi väik...
Mina: Ei sodi!!!
Tema (loobub, lehitseb edasi): Ja sa tunned neid kõiki?
Mina: Jaa.
Tema: Kas te mõnikord mingeid pidusid ka peate?
Mina: Jaa.
Tema: Kutsu siis mind ka järgmine kord, onju?
Mina: Okei siis.

laupäev, märts 03, 2007

may the force be with you

Eile vaidlesin tükk aega inimestega, et on neljapäev, mitte reede. Ma olin selles jumala kindel. Ilmselt oleksin täna hommikul tööle ka läinud, kui mind poleks siiski ümber veendud.
Esmaspäev lõppes kontoris kell 23.30. (Miks, miks ma jätan olulised asjad alati viimasele minutile?) Siis koju asju pakkima, magamiseks jäi täpselt poolteist tundi ja und ei tulnud, sest äratuskell (back-up moblaäratusele, õigustatud) tiksus. Kell 3.00 üles ja Oslo poole teele. (Ma polnud isegi kolleegi presentatsioonist virutatud slaide läbi lugenud, enne kui nendega peale lendasin.) Õhtusöögi ajaks olin enam-vähem 40 tundi jutti üleval olnud (kui see poolteist tundi vahepeal välja arvata) ja kui vein ka lauda toodi, oli nägemist…
Teisel päeval oli ette nähtud Argentiina veinide degusteerimine enne lõunasööki. Neid oli tükki viiskümmend erinevat, ära maitsta jõudsime 33. Krt ma olen ikka nõrk sellise tempo jaoks :)
Norrakad on hästi sõbralik ja tore rahvas. Ja nad söövad kohutavates kogustes saia. Kontorilõuna nägi välja nii, et lõigati endale mitu hiiglaslikku viilu saia ja pandi sinna peale asju. Kohvipausi ajaks (ca tund-poolteist pärast lõunat) toodi kausitäis (jällegi hiiglaslikke) kukleid maasikamoosi ja mingi pruuni karamellimaitselise juustuga. Ja nii edasi. Piiratud valimi põhjal läbi viidud vaatlus andis tulemuseks, et keskmine norra naine on keskmisest eesti naisest vähemalt 50% suurem. Pärast lennujaamas söögikohta otsides tuli kurja vaeva näha, et leida mingit toitu, mis ei koosneks saiast.
Neljapäeval tagasi kodukontoris. Eksülemus helistas – kujundaja gripis, karauul, tule aita. Läksin, aitasin.
Reedest ma ei mäleta eriti midagi.
Täna on plaanis veel asju kirjutada (ei, mitte ainult blogi :)) ja tõlkida. Ja mõelda. Ja lugeda, kui aega jääb.

Aga ma olen õigel teel. Ja rahul ja motiveeritud ja ma tean, mida ma tahan. Vahelduseks. Enamuse ajast :)

pühapäev, veebruar 25, 2007

langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

pühapäev, veebruar 18, 2007

hing käis rändamas jälle


Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

esmaspäev, veebruar 12, 2007

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reede, veebruar 02, 2007

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.

pühapäev, jaanuar 28, 2007

lumi

Täna hommikul oli tuba päikest täis. Panin ennast riidesse nagu polaar-uurija, läksin metsa ja sumpasin ligemale kaks tundi kohati põlvini ulatuvas lumes. Kodu pool polnud õieti suusaradugi sisse sõidetud, nii ilus ja valge ja värske oli see öösel sadanud lumi.
Ma jätkuvalt ei tunne mingit tahtmist liituda iga-aastase üldrahvaliku virinakooriga teemal “talv tuli jälle ootamatult”. Isegi hommikuti tööteele jäävates ummikutes istudes ei tule mul pähe tunda pahameelt korralikult lahti lükkamata tänavate pärast. Ma naudin neid :) Ja kas te teate, kui ilus on selge ilmaga taevas Ülemiste juurest lennujaama poole sõites nii natuke enne kella üheksat hommikul?


esmaspäev, jaanuar 22, 2007

kultuurirubriigist

Õnnestus mul ka nüüd ära näha see kuulus Ürgmees. Ribadeks pidin naerma ennast! Ma küll kategooriliselt keeldun samastumast seal välja pakutud naise stereotüübiga, aga näiteks väitele „naistega on raske vaielda, sest loogika neid ei piira” võin küll kahe käega alla kirjutada :) Ja osad stseenid olid täiesti 1:1-le minu lapsevanema pealt maha kirjutatud, ausõna! Mu lemmik oli see koht, et mehed räägivad keskmiselt 2000 sõna päevas ja naised 7000, nii et kui mees õhtul väsinuna töölt tuleb, siis on ta oma 2000 sõna ära rääkinud, aga naisel on 5000 veel alles... Valus!

kolmapäev, jaanuar 17, 2007

:)

Täna tuli üle pika aja päike pilve tagant välja. Ikka kohe välja-välja :) Keskendumisvõime läks hoobilt kadunud asjade nimekirja - kui keegi ta leiab, andke teada!

pühapäev, jaanuar 14, 2007

lühidalt

* “Thank you for a nice meeting in Tallinn. I’m still confused but on a higher level.” Sellise maili sain oma uuelt ülemuselt. Nojah, that makes two of us.
* Mis koolitusel sina viimati käisid? Mul oli reedel “Responsible drinking”.
* Laupäeval lugesin selle läbi (jõuluvana tõi) ja alustasin seda. Hirm ennast lolliks teha on edasiviiv jõud, et te teaksite.
* Kuusiku saunamajake läheb aina ilusamaks. Kui veel 2 nädalat tagasi oli selline, siis täna on juba selline. (On jah niru pilt, aga fotokas kooles ära.)
* Krantsi kõrtsis sain köha. Enne polnud midagi häda ja nüüd ainult kähisen. No nii kiiresti ei saa ju külmetada? Isegi minusugused külmavaresed? Onju???

teisipäev, jaanuar 02, 2007

virin

Alanud aasta ei ole minu vastu hea olnud siiamaani.
Esimene lonks hommikul kontoris kiiruga tehtud kakaod maitses nagu kaks nädalat hallitanud glögi. Sherlock minus tahtis jõuda probleemi juurteni ning pärast lühikest juurdlust leidsin veekeedu kannust... jah, ära arvasite, seal kaks nädalat seisnud ja hallitanud glögi. Palju õnne mulle.
Mailboxist vahtis vastu ridamisi kirju svenssonitelt, kes nõudsid umbes viit miljonit erinevat raportit umbes kuuel triljonil erineval teemal. Ma ei suuda ikka otsustada, kas palvele “please send your comments for november” võiks vastata lihtsalt “it was fine, thanks” või eeldatakse vastuseks nii umbes 20-leheküljelist Exceli tabelit? (Mida mul mõistagi pole ja mida ma teha ei oska.) Aga no vähemalt ühe raporti sain täna valmis kirjutatud. Jee.
Lisaks kõigele muule tuleb pool kontorit ühest maja otsast teise kolida. Tellitud prahikonteiner täitus esimese tunniga ja töö jäi seisma. Homseks sai paar konteinerit juurde tellitud.
Nüüd istun südaöösel kodus arvuti taga ja adminnin kuradi kodulehte, sest tööl pole kuradi aega seda kuradi teha.
Ainus hea asi on see, et uue auto võtmed sain täna kätte. Pesin enda vana punase ilusti puhtaks ja konserveerin ta mõneks ajaks garaazhi. Eks siis näib, mis tast hiljem saab.
Jajah, head uut aastat teilegi.