nädalavahetuse skoor

Hommikuid, mil ärkamisele järgnes pettumine: mõlemad
Emaga Sustainable development vms. teemalise magistrikursuse loengumaterjali parandatud (lehekülgi): 211
Päevi, mil metsas hulkudes äikese ja paduvihma kätte jäädud: 2
Õega inimkonna demoraliseerumise teemalisi filosoofilisi vestlusi peetud: 1 (Metsas. Paduvihmaga. Mina olin poolt.)
Romaanivõistluse võidutöid läbi loetud: 1 (jälle olen kuival…)
Langevarjuhüppeid tehtud: 0

FS NV

Oi oli ilus nädalavahetus! Märksõnaks FS3 treeninghüpped Priidu ja Markoga, laupäeval 3 tk. Järeldused:
1) Exitid tahavad veel kõvasti harjutamist, rabeluse käigus kaotasime liiga palju aega. Stariga saab hakkama, aga va vibu ei tahtnud mitte lennata. Esimesel katsel jäin tiba hiljaks, teisel katsel oli ajastus õige, aga ikka läks aega kuni stabiilseks sai. Koos siiski püsis.
2) Leveliga probleeme pole. Algul olid väikesed vahed, aga koos harjutamise asi ja viimasel hüppel oli juba täitsa hea. Põhimõtteliselt saan lennatud sellisel levelil nagu parasjagu vaja on. Liibukatega meestest allapoole saan ka klubitunkega painutatud, nagu selgus siis, kui pidin ülejäänud kahe poole seljaga olema, silmkontakt puudus ning kartusest flõutima jääda väänasin ennast suht hobuserauaks :) Teisel katsel vaatasin silmanurgast ja püsisin enam-vähem seal kus vaja. Kõrvalnähud: hetkel toimub kõigis B-poole lihastes piimhappeline käärimine, pead kuklasse keerata ei saa ja selg on valus.
3) Punkte ei jõudnud lugeda, aga miski 3-4 korda keerasime igal hüppel eelmise aasta kujundite kombinatsioone ära küll. Esimene katsetus oli suht rahutu rabelemine (Villemi viidikas - enne segadusi videoosakonnas saan kokku 9 punkti, pärast oli vähemalt 1 star veel koos), aga järgmised juba rohkem controlled manner nii-öelda. Peab lihtsalt rahulikumalt võtma asja, kiirustamisega kaotab aega ja pööretega lähen ka liiga kaugele ära. Video on ikka äärmiselt tänuväärt õppematerjal.
4) Lahe oli :)!
5) Vt. eelmine.

Selle mõtlesin ka õhtul välja, kuidas pühapäevases 7-way’s oleksin ilusa kontakti saanud võtta.

Ahjaa, siis veel downsizesin 195-se Clipperi pealt 170-se nullika Sabre peale ennast. Ammu oli plaanis, aga koledate maandumiste pärast ei julgend. Avanemine oli esimesel hüppel suht aeglane, isegi üks tropikeerd oli kuskilt sisse nihverdanud. Keerasin tüübi siis välja ja nägin pea kohal tavalisest väiksemat kangatükki, mis üsna vilkalt oma elu elas seal :) Natuke jube oli ja esimene mõte – no way, sellise elukaga mina küll maanduma ei tule! Aga ega eriti valikut ei olnud. Proovisin siis pöördeid ja pidurdamist ning peale paari 360-kraadist sain aru, et see vari mulle ikkagi väga meeldib juba. Maandumised olid koledad mõlemal katsel, fleerisin liiga kõrgel ja närv ei pidanud vastu, aga sellega ma olen juba harjunud.
Nüüd siis vaja lõpuks propack selgeks õppida, esimene tund Jamburi käe all on juba võetud ka :)

träffik

Vastuse-Vadimi sõnul pidavat eestlaste blogid valdavalt virisemisblogid olema. Ma vaatasin, et sellist ehedat virisemist minu omas pole suht ammu olnud, nii et nüüd siit igatahes tuleb!
Kes seletaks ära, mis aspektist oli hea mõte Tondi tänaval ca kilomeetrisele lõigule 4 ringristmikku ehitada? No okei, kaks tükki ma veel annan andeks (Linnu tee ristmikul ja Selveri juures), aga need ülejäänud kaks? Vaevalt saad hoo üles, kui juba pead jälle pidurdama hakkama. Keskkonda saastab ja väga hea ummikupotentsiaal on nüüd ka sellel tänaval, kui kunagi sinna rohkem liiklust tekib. Ma ei ole küll täheldanud, et seal kõrvaltänavatel selline träffik huugab, et vanaviisi hakkama ei saaks. Esimene nädal aega umbes olin korralik ja näitasin ringilt välja sõites suunda nagu peab, aga enam ei viitsi ja paistab, et keegi teine ka ei viitsi. Kellele sa seal ikka näitad. Mulle vist isegi meeldis see remondieelne kuumaastik rohkem, seal oli teatud vilumuse saavutamisel võimalik niimoodi ka sõita, et pidurit ei vajuta ja autost juppe ka maha ei jää.
Nüüd on nii, et ma juba kolmandat päeva järjest toitun saiakestest, sest Selverisse söögi järgi sõitmine on lihtsalt liiga tüütu. Selles ma süüdistan Songisseppa ja tema käsilasi (või kes iganes neid asju välja mõtleb). Kontorist teises suunas sama kaugel on Kristiine keskus, aga seal parklas on ka elunõme puseleda ja pealegi on toiduosakond parklast nii kaugel, et sinna jõudmine võtab pool päeva aega ja tagasi tulemine teist sama palju. Olen nördinud.
Aga Pärnu maantee remonditavale lõigule võiks mingi webcam’i välja panna, et saaks enne töölt lahkumist vaadata, kas tasub sinna tükkida või mitte. Sealsetel remondimeestel on vist mingi haige inside joke, pannakse välja märk, et kaks rida lähevad üheks. Siis mittevilunud liiklejad reastuvad paaniliselt ümber. Tegelt ei kao see teine rida kuskile. Eile tipptunnil koju sõites tegin igavese ringi, et mitte sinna sattuda. Vahet polnud eriti, mujal olid ka ummikud.

--------------------------------------

Aga kirjandusrubriigis on hetkeolukord selline, et William Reymondi JFK sai just läbi. (Selline pealkiri on pandud ilmselt ainult müügiedule mõeldes, kuna JFK mõrvast tehti põgusalt juttu alles 50 lk. enne lõppu ning ülejäänud aur kulus Johnsoni materdamisele. Nii et LBJ oleks asjakohasem pealkiri olnud.) Hommikusöögi kõrvale olin sunnitud Cosmopolitani lugema (väkk!) ja nüüd ma tean igasuguseid asju. Oskab keegi soovitada / laenata mõnda väärt teost? Kellelgi oli see Sass Henno raamat, aga ma ei mäleta, kellel?

inimesteta töötamine

Ei saa mina aru inimestest. Vaja üks uus tegelane firmasse tööle võtta. Mees saadab CV, käib vestlusel. Tundub täitsa OK. Lepime kokku, et teeb 2 proovipäeva, et töö iseloomuga lähemalt tutvuda. Siis otsustame, kas teda tahame ja kas tema meid tahab. Esimene päev on mees õigel ajal platsis, teeb päev otsa tööd, silma paistab olevat, ättitjuud ka täitsa OK. Ühesõnaga, lootustandev. Lepime kokku, et järgmine päev tuleb samal ajal.
Teine päev meest pole. Ei helista ka. Nüüd ei teagi, kas jäi rongi alla või on lihtsalt jobu. Mul igatahes tuli see film meelde, mida talvel e-pöffil vaadatud sai, mis ta nimi nüüd oligi… ? See laheda eesti mehega, keda ema sundis tööd otsima?
Esmaspäev ei ole inimestega töötamise päev. Eriti, kui pole inimesi, kellega töötada.

iroonia ja poeesia

"Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad."

Nii kirjutab Andres Maimik eilses Areenis. Heasti kirjutab.

mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.

chillime, vol. 2

Tuli järsku tahtmine blogida, aga ega eriti midagi öelda ei olegi. Põhimõtteliselt kõik on samamoodi nagu eelmises postituses, ainult Da Vinci koodi asemel on nüüd Inglid ja deemonid. Illuminaadid ja vabamüürlased ja värgid.
Lisaks ähvardab täiesti reaalne oht, et pühapäeval tuleb Alice Cooperi kontserdile minna. Muusikakauge inimesena ei oska ma selle mehe loomingust eriti midagi arvata, meenub ainult üks Poisoni-nimeline hitt. Ja see vist oli kuskil 80.-ndate lõpus või 90.-ndate alguses. Ühesõnaga siis, kui noortelehes Meie Meel (või oli ta siis veel Säde?) hakkas ilmuma rubriik Levilemmik. Seda ikka tean ka, et tüüp väidetavalt laval kanu tapab (aga ise vist seda eitab) ja et tal on kole make up. Vana mees juba, mis ta jandab.