mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.