ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.

kuival

Veega on täielik ikaldus. On ikka frustreeriv küll, kui pärast kahte metsas elatud päeva ei saa omas kodus vanni minna, kuna kraanist ainult niriseb natuke. Ja siis sa pead ootama mitu tundi, lootuses, et ontlikud naaberkodanikud saavad oma aiamaad kastetud ja kobivad magama ning siis on ähmane 50:60 võimalus, et millaski keset ööd ikkagi eraldatakse sulle see vannitäis vett.
Täna kontoris sama jama. Kraanis tuleb vett täiesti ebaregulaarse intervalliga ja umbes klaasitäis korraga. Tüütu...

Prangli

Nädalavahetusel sai Pranglil käidud. Esmamulje oli üsna trööstitu – sadama lähedal olevad majad lagunevad igast otsast, aknad on ära lõhutud ja värv maas. (Hiljem küll selgus, et sellised mahajäetud majad sobivad väga hästi paintballi mängimiseks.) Aga loodus on seal kaunis ning öö jooksul jõime kõik koledad asjad ka ilusaks.

pildid

Gryttjomi pildid on nüüd siin. Miskipärast Flickr tahab neid tagurpidi järjekorras esitada, tegelikult oli ikkagi hüppamine enne ja joomine pärast, mitte vastupidi :)

Gryttjomi memuaarid

Gryttjomist oleme tagasi ja argipäeva naasmine on üsna ränk ja piinarikas tegevus. Möödunud nädala jooksul väljusin täiesti töökorras lennukist keset Rootsi taevast täpselt 20 korda ja 200-ndast lahutab nüüd ainult 10 hüpet. Rootsi keelt oskan nii palju, et tjugo otta tähendab kakskümmend kaheksa. Kuidas tere, head aega, tänan ja palun on, ei tea :)
Arenetud sai kõvasti. Exitid suuremalt jaolt lendasid või peaaegu lendasid :) (5-ne bow oli lemmik) ja ukse taha ronides tunnen ennast nüüd palju kindlamalt. Pärast 3-punktist 9-way’d oli ikka kunn tunne küll ja teine, märkimisväärselt ambitsioonikama plaaniga 9-way läks ka igati asja ette.
Meeldejäävaid hetki oli rohkem kui üles kirjutada jõuaks. Näiteks üks 5-way, kus ERE-ga sattellite’s keskel olime. Ma ei näinud enda kõrgusemõõdikut ja karjusin ”kas sa kella näed?” ERE nägi mu suu liikumist ning noogutas julgustavalt. Pärast maa peal tunnistas, et polnud mitte muhvigi aru saanud, aga oli sel hetkel juba kõigega nõus.
No ja selles suhtes me ei jäänud ka Tumbleweedsile kuidagi alla, et kui neil oli kaameramees kaasas, siis meil oli tiimil oma kokk. Köögitoimkonnas sujus tiimitöö ilusti – Aatomik tegi süüa, MRI ja LRA pesid nõud ja meie ERE-ga juhendasime ja kontrollisime, et kõik oleks tehtud nagu kord ja kohus. Ilus elu, või mis?
Kõige suuremaks ikalduseks võib pidada seda, et tõmmekas läks sõna otseses mõttes ribadeks. Aga noh, see oli ka kellegi tagant tuuri pandud tõmmekas, nii et pole hullu. Korra õnnestus äkilisema avanemise ajal rinnarihmaga (mis suurema osa ajast funktsioneeris kaelarihmana) igavene litakas vastu kõri saada, nii et rääkida, naerda ja neelata oli valus ja tunda annab natuke siiamaani. Ja ühe võileib-exiti ajal sain Aatomiku põlvega vastu hambaid, pärast mida kerkis õhku idee Aatomik anger management’i kursustele saata.

Õhtul saab ehk pilte ka.

Rootsi ootab

Puhkus on nüüd! Nädala lõpp tööl oli paras tõmblemine. Ja tänahommikune plaan käin-korraks-lennuväljal-kama-järel läks sujuvalt üle plaaniks olen-pool-päeva-lennuväljal-ja-pakin-õpilasvarje.
Hetkel ma olen ise kõige uhkem selle üle, et mul õnnestus kogu hüppekama (v.a. kiiver) ühte spordikotti ära mahutada, kusjuures algul tundus, et isegi ainult varju sinna toppimisega on raskusi. Copperfield poleks ka paremini hakkama saanud. Iseasi, kas ma need asjad pärast kotist kätte ka saan. Aga poolt elamist ei tohtivat kaasa vedada.
Next stop – Gryttjom!

ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)