predjudice

Vaatasin kinos Uhkuse ja eelarvamuse ära.
Vot kohe on üks sort filme, millest uute versioonide tegemine on väga risky business ning ülaltoodu on üks nendest. Seda sarivarianti (BBC oma vist oli?) olen mitu korda näinud ja see on lihtsalt... noh, õige. Keira Knightley Elizabethina oli isegi täitsa OK, aga ainus ja õige mr. Darcy on Colin Firth ning selle üle ei ole üldse mõtet vaielda. Õnneks nad olid filmist vähemalt selle märja-särgi-stseeni välja jätnud, sest seal oleks sellel uuel töllil absoluutselt null shanssi olnud PÄRIS mr. Darcy vastu skoorida. Ei, ma ei taha öelda, et see halb film oli – täitsa hea tegelikult –, aga lihtsalt neil ei olnud mõtet teha seda filmi üldse :)
Teine selline film, mida ei ole mõtet rohkem teha, on Kolm musketäri. Õige variant on see vene oma (Odessa filmistuudio või mis iganes ta oli). Ja ükskõik kui palju Hollywood uute versioonide tegemisse raha matab, on need katsed määratud läbikukkumisele, sest kõik järgmised wannabe-musketärid on paratamatult valed. D’Artagnan lihtsalt ON selline, nagu see kutsika näoga vunts ja teist võrdväärselt uneleva olekuga Aramist ei võta nad ka kuskilt välja. Ja nii edasi. Absoluutselt ruulivast saundträkist ma üldse ei räägigi.
Nii on.

külm

Nüüd see külm hakkab küll tasapisi ära tüütama. Nädalavahetuseks ei julgenud väga palju elektririistu sisse jätta ja hommikul oli kontoris 14 kraadi. (Sooja siiski.) No ja siis suskiti igal pool radikad ja puhurid seina, mille tagajärjel korgid pauguga läbi läksid ja järgmised natuke aega istusime pimedas ja külmas. Upsid laulsivad ja kamin küdes, ainult glögi oli puudu. Mul on siin õnneks üks suur fliistekk, milles ringi liikudes ma väidetavalt näen välja nagu Batman.
Auto ei ole hätta jätnud veel, ehkki pult on lootusetult lolliks läinud, mistõttu üks õhtu olin sunnitud tagumise ukse kaudu sisse ronima. Ja peab ütlema, et oli äärmiselt halb plaan jätta jogurt ööseks autosse.
Kodus on aknaklaaside alläärtes ca millimeetri paksune konarlik jääkiht (seespool) ning köögi veetoru on kinni külmanud, aga see oli ka expected.

erameditsiin vs. riiklik meditsiin

Täna ma tahan reklaami teha Maxilla hambakliinikule. Juba paar aastat olen seda aeg-ajalt külastanud ja iga kord ainult positiivseid emotsioone saanud. Pange tähele, nii kirjutab kunagine hambaarstifoob, traumeeritud nõuka-aja laps, kelle valulävi on nullilähedane. Eelmine nädal panin aja kinni ja eile tuli meeldetuletuseks SMS:
“Tere! Ootame Teid homme 17. jaanuaril kell 8:15 dr. Viitso vastuvõtule Maxilla hambakliinikusse. Meeldiva kohtumiseni.” Vastu võttis mind rõõmus ja naeratav arst ilusas kesklinna kontoris, ei mingit jäledat polikliiniku-lehka ega lõputut ootamist. Valuvaigistavat süsti ka ei pidanud ise küsima – ta juba teadis, et ma seda tahan. Ja seal toolis oli nii chill lebotada, et silm kippus vägisi looja minema. Ühesõnaga, minge Maxillasse, inimesed!

Karm reaalsus lõi aga jälle puuga pähe, kui üritasin perearsti käsul bookida aegu riiklike meditsiiniasutuste spetsialistide juurde, selgitamaks nigela vereanalüüsi põhjuseid. Mustamäe polikliiniku registratuuris ei võta lihtsalt keegi telefoni, kuigi umbes viis korda proovisin ja lasin heliseda nii kaua, et registratuurimutt oleks vahepeal vabalt jõudnud lõunal ära käia. Allergoloogi assistentka sain küll lõpuks kätte, palun väga, esimene vaba aeg veebruari keskel. Ja kuna see mulle ei sobinud, lükati veel nädal otsa sellise häälega, et... jah, see assitentka oleks mul kõri läbi närinud kui oleks saanud.

lihtsalt üks uitmõte

Üks õhtu Cosmot lapates jäin mõtlema, et miks ma küll mõnikord kulutan oma aega nii ebakvaliteetselt. Sest tegelikult on see ikka üsna totakas ajakiri. Mida on mul ühist näiteks tibiga, kelle suurim salajane kirg on see, et ta mõnikord endale kohvi kõrvale ühe pontshiku lubab (ja peab seda nii märkimisväärselt paheliseks, et sellest tuleb lausa ajakirja lugejakiri kirjutada)? Või tibidega, kes võtavad puhta kullana “teaduslikku” uuringut, mille kohaselt edukamalt teevad karjääri need naised, kes kannavad tööl taskutega riideid? (Oh perkele, nüüd ma siis tean, mida ma kogu aeg valesti olen teinud...)
Aga küllap see tuleb lihtsalt uudishimust. Loomaaias ma ju ka käin lihtsalt loomi vaatamas, mitte sellepärast, et ma ennast loomana tunneksin.

tehtud

Üks tähtis otsus sai täna langetatud ja ühtlasi iseendale antud ainus uue aasta lubadus peaaegu täidetud. (Am I graafikus or what?) Aga ma kirjutan sellest... siis kui ma sellest kirjutan.
Ise olen häppi :)))