reede, jaanuar 18, 2008

kesköine mölapidamatus

Mul ei ole viimasel ajal oma blogi veergudel avalikkusele midagi öelda olnud eriti. Uue aasta puhul lubadusi ei andnud (või noh, ühe tegelt andsin, aga sellega on praegu nõrk seis ja ma ei viitsi kirjutada).
Küll aga mõtlesin, et üritaks iseenda vastu parem olla. (Nüüd tuleb see tervislike eluviiside jutt :P) Et alustuseks prooviks normaalse arvu tunde magada nädala sees öösel (no ütleme 7-8 tundi mu tavapärase 4-5 asemel).
Mõeldud, tehtud.
Esimesed kaks õhtut vedelesin voodis ja vahtisin lakke paar tundi ja pea hakkas valutama ja und ei tulnud. Kolmandal õhtul jõin suures meeleheites üksi pool pudelit veini ära ja kustusin nagu kord ja kohus.
Nüüd on neljas õhtu ja ma avastasin just, et majapidamises pole veini. Pole! Ma ei saa aru, kuidas selline asi on minuga juhtunud?
Samas, ega ma ei ole päris kindel ka, et enda igal õhtul oimetuks joomine haakub selle tervislike eluviiside plaaniga :P

Aga see selleks. Ma nüüd blogin edasi ja ootan, et uni tuleks.
“Prantsusmaal on “crime passionnel” seadused vististi tühistatud, kuid ma usun kindlalt, et iga kohtunik sellel maal oleks otsustanud, et Brigitte’i tömbi suvikõrvitsaga surnuks tagumine oli tema enese provotseeritud.”
Vahepeal sai Aasta Pariisis ehk Merde läbi ja võtsin ette selle järje Omadega sees ehk Merde 2. Hirnun naerda siin jälle endamisi, sihuke hea ajuvaba ajaviitelugemine, umbes nagu meeste versioon Bridget Jonesi päevikust.
Järjekorras on Anna Karenina (ostsin selle EPL-i raamatusarja oma; võimalik, et kuskil majapidamises on ka mingi nõuka-aegne versioon, aga mulle meeldib uue raamatu lõhn ja no odavalt ju sai ka :)). Ja siis Guerilla Marketing. Ja Areenist lugesin intervjuud Tõnu Õnnepaluga ja mulle ta jutt meeldis ja mõtlesin, et peaks Flandria päeviku hankima endale. Või hoopis mõne muu tema raamatu, soovitage nüüd midagi?

Kooli rindel läheb kõik suht vanaviisi. Ma küll juba suudan seltskonnas hiilata faktidega Portugali korgitamme toodangu kohta, aga veini nuusutades ikka ei ütle ära, mis krdi värvi lillede lõhn see on ja kus krdi kohas nad kasvanud on ja kas nad on krdi kuivatatud või krdi värsked. Tõsi, ükskord tundsin täiesti iseseisvalt ära nõgese lõhna ja olin hästi uhke enda üle. Ja viimases loengus oli Lõuna-Aafrika teema ja öeldi, et Pinotage on neegrinaise higi lõhnaga – ja no tõesti oli! Mitte, et ma oleks kunagi neegrinaisi nuusutamas käinud, aga... proovige ise, saate aru.

No nii, kell on 2 läbi. Ma lähen proovin veel seda magamise värki.