kokkusattumustest

Tänasel eelviimasel päeval kontoris asju sorteerides ja vana sodi minema visates jäi mulle näppu CD fotodega, mis on tehtud tundmatu autori poolt Ämaris vist 2004. aastal, poolteist aastat enne seda, kui mina siia tööle tulin. Kas oskasin ma uneski näha, et too wuffo lennuväljalt minu tulevane (nüüd juba endine) ülemus on? Ja et ma neli aastat hiljem juhtun torkama arvutisse kõik see aeg kapis tolmu kogunud plaadi ning leian ennast ühe pildi pealt PD-d pakkimast?

Nörr on jälle. Kõrvapõletik vist ka, vähemalt eile lennukiga maanduda oli täielik piin. Niuts.

Esmaspäevast uues kohas.

Barcelonast, piltidega

Startisime 6. oktoobri varahommikul ning plaanis oli kahe veinimõisa külastus, lisaks üks vaba päev Barcelonas. Lend oli ümber istumisega Amsterdamis, mis jättis meile Schipholis 3 tundi vaba aega. Kuna üldiselt shoppamisest hullem tegevus on ainult kollektiivne shoppamine, siis soetasin esimesest ettejuhtuvast raamatupoest Hornby "Fever Pitch'i" (mis siis, et see räägib jalgpallist, aga eesti keeles see pole ilmunud minu teada) ja sisustasin aja sellega.

Barcelonas selgus ebameeldiv üllatus, et minu pagas on Schipholisse jäetud. KLM-i infoleti tshikk tundus esimesel pilgul inglise keelt valdavat, aga minu vastustest ta eriti aru ei saanud. Küsimusele "Do you have anyone here who speaks english?" vastas ta aga naeratades "Yes, me." Lõpuks lubas tshikk siiski pagasi veel samal õhtul järgi saata, aga ülearu veenvalt see ei kõlanud, mistõttu soetasin bensukast hambaharja ning targasti tegin, sest pagasiga kohtusin uuesti alles umbes 24 tunni pärast.

Teel olemine on tore, aga veel toredam on, kui pärast 10 tundi teel olemist ootab sind viinamarjaväljadega ümbritsetud loss, soe pärastlõunane päike ning klaas cavat mäenõlval asuvas lehtlas with a view.

Lossis, muide, väidetavalt kummitas. Seda me kogesime ka omal nahal, kummitamise intensiivsus kasvas võrdeliselt tühjenenud veinipudelite arvuga.

Põlla peal käisime ka. Veini viinamarjad maitsevad head, aga mari on väike ja suurte seemnetega. No vähemalt need Cabernet ja Shiraz marjad, mida meie tarbisime.


Siis läksime ja vaatasime, kuidas veini tehakse. Krt selle kraanist põrandale voolava veiniga oleks saanud terve aasta jagu naistekaid ära pidada!



Degusteerisime kah.

Ja siis järgmisesse veinimõisa.


Veinikeldri käigud olid nii pikad, et seal ekskurseerimiseks läks rongi tarvis. Siin on teile vaatamiseks natuke sajanditevanust tolmu.


Teise päeva lõpuks sai fotokal aku tühjaks, nii et Barcelona-päevast pilte ei ole. Märksõnad: Park Güell, Sagrada Familia, Casa Batlló jt. Gaudi vaimusünnitised, La Rambla, La Boqueria, Barri Gòtic... Omapead mööda võõraid linnu luusida on lahe.

Barcelona

On küll juba olnud kuulda kommentaare, et elo blogi pidada olema nagu alkohooliku blogi, aga mis parata kui töö on selline :)

Barcelona võttis vastu päikesepaiste, ojadena voolava cava, kohalike lossikummituste ja paraku ka Amsterdami jäänud pagasiga (mis õnneks siiski päev hiljem laekus). Homme tagasi koju.

kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada...

... siis pildil olev isend on suure tõenäosusega esimene kook, mille ma kunagi iseseisvalt küpsetanud olen. Jah, ma olen 29 aastat vana ja ma ei olnud elus ühtegi kooki küpsetanud! Aga eile muutus kõik!

Tegu oli kirjade järgi hõrgu shokolaadi-vaarika koogiga ja retsepti võtsin siit. Põhimõtteliselt ta vist oleks pidanud siuke paks ja kohev tulema, a mu oma muidugi tuli selline maad ligi plänn. Seest jäi veits vedel (ahjust hakkas juba suitsu tulema, ma ei julgend kauemaks jätta) ja suhkrut oleks võinud vähem panna kui retseptis kirjas. Aga positiivsema poole pealt, maitse põhjal oli täiesti võimalik identifitseerida, et tegu on shokolaadikoogiga, ja hetke seisuga mulle ei ole ka laekunud teateid, et mõni eile kooki konsumeerinu oleks ootamatult hinge heitnud.

Ühel heal päeval ma teen veel mõne koogi!

topelt