esmaspäev, veebruar 08, 2010

kultuurirubriigist

Viimasel ajal kultuur pressib uksest ja aknast sisse, midagi ei ole teha.

Ooperiõhtutel olen käinud. Paar nädalat tagasi nähtud La Traviata oli väikest viisi pettumus - oli üksjagu tehnilist praaki, heli oli vilets ja vahepeal kadus korraks üldse ära. Lisaks oli salvestuse värvitasakaal kuidagi paigast ära, punast värvi vabsee ei olnud, kavalehe pildil erepunane kleit oli ekraanil telliskivikarva pruun. Muusika ise oli muidugi ilus, aga osatäitjad ei avaldanud erilist muljet, Violeta oli kogu aeg ühtemoodi kurjast vaimust vaevatud näoga, ükskõik kas ta oli parajasti õnnelik ja armunud või meeleheitel ja suremas. See suremine võttis tal ka natuke liiga kaua aega, if you ask me.

Neljapäeval vaatasin Othellot, mis eeltoodu valguses üllatas positiivselt. Eriti avaldas muljet Carlos Alvarez Jago rollis, selle mehe näos oli iga emotsioon näha. Desdemona oli ka väga hea; Othello kallal natuke nuriseksin - laulda oskas küll, aga näoilmeid oli täpselt üks ja see ei olnud ülearu veenev. Lisaks mu meelest nad olid Othello grimeerimisega liiale läinud, tüüp oli kõvasti rohkem meigitud kui Desdemona ja ehkki see kaugelt saalist vaadates võis olla OK, siis suures plaanis ekraanil mõjus kuidagi groteskselt. Aga heli oli võrreldes eelmise korraga palju parem ja kokkuvõttes ikkagi igati positiivne elamus.

Aga midagi jääb nende salvestatud ooperiülekannete puhul ikkagi puudu, vist vahetu emotsioon. Ja Traviatal oli päris kummaline, kuidas osa publikust pärast iga aariat plaksutama kippus. Aplausiga mu andmetel tänatakse ikka esinejaid, mitte elutut ekraani :)

Laupäeval äratas väsinud koomaööbiku telefonikõne, mis kutsus õhtul Mustpeade Majja Erkki Otsmanni ja miskeid filharmoonikuid kuulama. "Salong. Berliin 1930.", Marlene Dietrichi ja Zarah Leanderi laulud. Ehkki ma tol hetkel huvitusin ainult magamisest, lubasin siiski minna ja targasti tegin. Ma ei olnud Otsmanni varem laivis näinud, tüüp on ikka läbi ja lõhki artist ja naudib iga hetke laval olemist. Ma ei tea, kas seda projekti veel kunagi kuskil näha saab, aga kui siis kindlasti soovitan. Oli väga ilus õhtu, veinid ja söögid ja kogu muusika :)

Ja täna käisime kinos Avatari vaatamas. Jaa ma tean, et ma olen kõigile kuulutanud, et mina neid teravate kõrvadega siniseid mutante vaatama ei lähe, aga reedel viis üks asi teiseni, palju veini ja natuke sotsiaalset survet ja nii see lubadus mul üle huulte tuligi :) Pealegi elu on viimasel ajal õpetanud, et tuleb olla avatum ja vastuvõtlikum, selle asemel, et kohe "ei" plähmerdada :) 3D-d ei olnud ka enne näinud. Ja jällegi üllatusin positiivselt - seda tüüpi filmid üldiselt ei ole minu maitse, aga nende siniste mutantidega ma tegin nüüd rahu. On tõesti ägedad eriefektid ja kõik need klähvivad pudulojused on täitsa coolid.

Aga lõpp on siiamaani nägemata. Kui umbes 2/3 filmist möödas oli, läks äkki ekraan kustu ja tuled põlema. Istusime ja ootasime siis seal kuni üks suvaline peldikusse läinud töll tagasi saali tulles teatas, et väljas on häire ja Solarise külastajatel palutakse viivitamatult lühimat teed pidi majast lahkuda. Ükski Solarise töötaja saali näole ei andnud, mingit infot ega juhtnööre ei laekunud. Lõpuks, kui saal juba pooltühi oli, saabus nooruke turvamees, kes inimestega ei suhelnud, see-eest aga peegeldus tema näos selline paanika, et ma korraks jõudsin mõelda, et ongi kuskil tuli lahti. Kogu see inimmass siis töllas kuhu heaks arvas. No ühesõnaga... ma ei tahaks seal majas olla kui seal päriselt miski jama peaks juhtuma.