hooaeg

Teate, mis on üks ilgemaid asju üldse? Kui on reede pärastlõuna, tööpäeva viimased tunnid, sina rabad nagu loom, et tööasjadega joone peale saada. Ja siis (suvehooajal iga jumala reede ja talvel ka mõnikord) hakkavad naabruses asuva autoremonditöökoja töllid hoovi peal liha grillima. No ja kolm korda võite arvata, kas pool Tondit on seda lõhna täis. Töllid iseenesest on sõbralikud ja lahked ning ikka aeg-ajalt kutsuvad oma barbeque-party’ga liituma. Aga ega ma nendega sotsialiseeruda eriti ei viitsi ja nii vist ka ei kõlba, et kuulge mehed, ma tahan ainult teie saslõkki.
Konkureerivalt umbes sama ilge asi on veel see, kui mingi hull hommikust õhtuni sinu office’i akna all muru niidab. Tolle tüübi töökus ja agarus on lausa hämmastav. Minu arvestuse järgi ei tohiks umbes kilomeetri raadiuses olla alles enam ühtegi rohuliblet, aga näe tema ikka leiab mida niita. Kevadepoole pole veel nii hull, saab akna kinni hoida. Aga suvel selliste 30-kraadiste ilmadega tekitab tüüp ikka väga, väga destruktiivseid mõtteid. Õnneks tema hooaeg ei ole veel praegu alanud.

Aga praegu on ilm imeilus ja homme me lendame! Mis siis, et madalalt, aga ikkagi lendame :)

bisnes

Ülemus puhkama saadetud, nädal aega olen boss. Ja asendan veel umbes 0,5 + 0,5 inimest. Kell on mitu, trenni ei jõudnud, sada asja veel tegemata ja närv must. Mõtlesin siis, et pritsin oma blogi veergudel tiba sappi, ehk läheb kergemaks.
Suure osa tänasest päevast sisustas võitlus tolliga. Selles oli süüdi väike vastik pilusilm Huang Chita (jep, see on inimese nimi) Taiwanist, kes oli suutnud kaubaga mingid täiesti ajuvabad paberid kaasa panna. Enne kui me asiaatidega bisnest hakkasime tegema, ma ikka mõnikord siunasin lätlasi nende uimasuse ja lõuna-eurooplasi nende manjaana-suhtumise pärast jne. Aga nüüd ma mõistan, et mistahes europiidse rassi esindaja äripartnerina on nagu issanda õnnistus võrreldes nende va pilusilmadega. Üha enam hakkab tunduma, et Kagu-Aasia ettevõtted hoiavad palgal väga, väga rohkearvulist kaadrit, kelle ainus tööülesanne on kogu kaubadokumentatsioon nii masendavalt p…se keerata kui võimalik. Ja see kaader teeb oma tööd hästi. Mind üldse enam ei üllata, kui kaubaga saabunud arve näeb välja nagu… noh, näiteks, kasutatud bussipilet. Või kui originaalarve on vormistatud poole väiksemale summale, kui algul ette makstud. (Ja arupärimisele vastab süüdimatu hiinlane, et “aga muidu te oleks pidanud ju nii palju makse maksma”. See abivalmidus teeb sõnatuks ja relvituks.) Ja siis sa veedad suure osa oma päevast, fabritseerides lugematu arvu garantiikirju, volitusi ja tõendeid ning saates tolliinspektuurile enam-vähem kõik selle tehinguga seotud dokumendid tõestamaks, et sa kaamel pole (või kaamlit ei impordi). Ja siis läheb kaup kollasesse koridori.
Põhimõtteliselt näen ma kahte lahendust:
1) Võtta Kagu-Aasia riigid Euroopa Liitu. Siis jääks see tollikamm ära. Aga ma ei ole kindel, et see variant EL-i laienemisstrateegiaga kuigi hästi kokku läheb.
2) Teostada asiaatidele massiline ajusiirdamine. Kust nii palju doonorajusid saaks, ei tea.
Nüüd see asi kukkus kangesti rahvuslikul pinnal vaenu õhutamisena välja, aga mis parata. Palun Kapot mitte informeerida, mul isegi probleeme palju.

blair witch project, versioonid

Tondi tänava kapitaalremont on iseenesest äärmiselt tänuväärt tegu. Aga tänane poes lõunasöögi järel käik osutus selle tõttu kaelamurdvalt raskeks ülesandeks. Ühtlasi oli kinni pandud mingid jupid pea igast ümbruses asuvast väikesest tänavast. Ümbersõidumärkidega polnud koonerdatud, aga teetöölistel vist on kevad südames või midagi, igatahes viisakalt märke järgides jõudsin korduvalt tupikusse või siis sinna tagasi, kust alustasin. Lõpuks tüdinesin tiirutamisest ja tegin omad reeglid, sõitsin ühesuunalisel tänaval vastassuunas ja üldse talitasin märkidele risti vastupidi. Jõudsin sinna kuhu vaja, kedagi ei seganud, trahvi ei saanud :)
Meenus, kuidas me A.-ga eelmisel suvel Vatikanis Sixtuse kabelit otsisime. Iga kahe sammu tagant silt, mis justkui õiget suunda peaks näitama. Järgmise kahe sammu pärast vastassuunas näitav silt. Kui kaarti ei juhtu olema, siis nende järgi võikski jääda ringiratast käima. Täielik Blair witch project.

nv möödas, tööd teha ei saa

Internet lahkus Kotka tn.-lt millaski laupäeval ja tuli tagasi alles täna poolest päevast. Meiliühendus välismaailmaga ikka puudub, tööd eriti teha ei saa, ma siis blogin hoopiski. Tegelikult ma vist ise kutsusin selle olukorra esile, hakka või ebausklikuks. Mul on teatud väheolulised tööd (paberimajanduse korrastamine), mida hoian just nendeks puhkudeks, kui mingi arvutijama või elektrikatkestus on. (Vanasti oli neid suht sageli ja old habits die hard.) Just reedel kurtsin, et aastavahetusest saadik pole mingeid jamasid olnud ja nüüd paberimajandus täitsa ülekäte läinud. Tegin siis asjad korda. Ja kohe oli võrguühendus läind kah.
Tuli itimees nr. 1. Sebis midagi, internet tuli tagasi, kõik olid õnnelikud. Itimees nr. 1 lahkus. Peagi sai selgeks, et kõik väljasaadetud meilid tulevad tagasi. SOS-kõne peale laekus itimees nr. 2. Küsis, et mis siin tehtud on (jutt käis mingist IP-aadresside vahetamisest, aga ma sain aru ainult side- ja vandesõnadest), läks näost kaameks ja ütles “nad on teile siin igavese käki kokku keeranud”. Seda oli lohutav kuulda.
Nüüd saadan töid majast välja disketi peal, nagu möödunud sajandil.

See selleks. Laupäevane hooaja avapidu oli lahe üritus ja Rokiosakond ruulis! Aga kui jätta kõrvale langevarjurite tihe kontsentratsioon, suurel ekraanil näidatud videod ja muu temaatiline, siis ööklubi kui nähtus juhib endiselt Kõige Nürimate Meelelahutusasutuste edetabelit, ja suht suure edumaaga seejuures. No ei saa mina aru, mis ajab osasid inimesi õhtust õhtusse sellistesse kohtadesse hängima ja chillima. Suitsuhais ja ilge müra tekitavad peavalu ja üle muusika karjumisest läheb hääl ära. Tantsida ju võib, aga kaua sa ikka seda puud-surevad-seistes tantsu tantsid.
Samas muidugi on hoopis rohkem neid inimesi, kes ei mõista, miks teatud kiiksuga seltskond igal suvisel nädalavahetusel lennuväljal hängimas ja chillimas käib, nii et olgem tolerantsed.

Kadri fotod avapeost

Nädalavahetuse tasakaalustamiseks pühapäeval pikem metsatiir. Paiselehed õitsesid ja selle kevade esimest liblikat nägime ka. Tuleb kirju suvi :)

on reede

Tulin mina õhtul koju igavese rutuga. Hilja oli, väljas pime ja mul kole kiire. Mind tulemas nähes naabri kutsikas jooksis aia äärde, kiunus seal ja tahtis suhelda. Kuni võtmeid otsisin, kutsika rahulolematus aina kasvas. (Ma tavaliselt ikka räägin temaga kui aega on.) Lõpuks oli nutt nii vali, et hüüdsin talle: “Ei, musi, mul täna ei ole aega sinu jaoks!” Sain parasjagu suu kinni panna, kui märkasin, et samas kõrval pimeduse varjus ka naabrimees seisis.
Piinlik oli. Teesklesin, et räägin telefoniga. Reminder: edaspidi MITTE kõnetada familiaarselt võõraid koduloomi pimedas ja halva nähtavuse tingimustes!

Mis siis veel? Kuuse-taat ennustab kuuma suve. Juuni lõpus pidavat nädalane vihmaperiood tulema, aga enne seda ja sealt edasi kuiv ja soe. Parem oleks, kui Kuuse-taat selle vihmaperioodiga mööda ei paneks, näiteks 2 nädalat.

NV-l Pärnusse Tervise Paradiisi firma aastapäeva pidama. Org. toimkond käis just küsimas, kellega ma magada tahan. Ütlesin, et olen kompleksivaba ja mul ükskõik. Seekord on õnneks eelmise korra vigadest õppust võetud ning hommikuks mingeid terviseprotseduure ei planeerita. Pärast pidust õhtut/ööd hommikul kell 8 venitusse minna EI ole hea mõte.

who made you the god?

Minu arust kõik asjad ei pea mahtuma mingitesse etteantud raamidesse. Seetõttu Absoluutse Tõe kuulutamine küsimustes, kus tegelikult mingit absoluutset tõde ei saagi eksisteerida, ajab mul mõnikord harja punaseks. Ma näiteks ei ela oma elu piibli või koraani või mingi muu pühakirja järgi – minu jaoks on see absurd. Uskuda pimesi midagi, mille keegi tundmatu on kokku luuletanud – no kuulge??? Üleüldse – lihtsalt see, et kuskil on kirjas mingid reeglid, ei ole minu jaoks argument. (Ma räägin praegu HINNANGULISTEST ja SUBJEKTIIVSETEST asjadest, energia jäävuse seadust ja maa külgetõmbejõudu ei vaidlusta :).
Nõrganärvilisem lugeja võib nüüd ettenägelikult validooli ligi võtta. Ma ei mõista, miks peab kunsti ja disaini tegema mingite reeglite ja põhitõdede järgi? Kas see on nagu eurolaulu loomine, et tuleb silmas pidada mingeid nippe, mis “müüvad”? Mõned aastad tagasi puht isiklikust huvist teema vastu harisin ennast disaini ja kujunduse vallas natuke avatud ülikooli raames. (Eieiei, ma kaugeltki ei arva, et ma sel alal pädev hindaja olen.) Oli mingi värviõpetuse teema. Õppejõud seletas, et on värvid, mis sobivad kokku ja värvid, mida mingil juhul kokku panna ei tohi. Ma ei saa sellega nõus olla. Kui asi on ilus (subjektiivne, lihtsustatud hinnang), siis minu arust ei ole absoluutselt oluline, kas ta mingitesse raamidesse mahub. Kui asi on kole, siis ei päästa ka see, kui ta justkui formaalselt “õige” on. Ma absoluutselt ei taha propageerida harimatust ja amatöörlust (ma olen sellega liiga palju ise võidelnud, et seda teha). Aga ma ei poolda ka seda, kui keegi ei julge öelda, et keiser on alasti.

Asjade isiklikult võtmisest. Tegelikult wolli jutu kommentaariks, aga oma blogis rohkem ruumi laiutada :). Vot sellest “ära võta isiklikult” asjast ei ole mina kunagi aru saanud. (Ma ei räägi sellest konkreetsest asjast, kuna mul lihtsalt puudub alus midagi isiklikult/mitteisiklikult võtta, vaid üleüldiselt.) Aga ma olen sellega leppinud, et siin eksisteerivad põhimõttelised vastuolud nais- ja mees-tüüpi inimeste vahel. Minu arust see, kas sa võtad asja “isiklikult”, näitab seda, kuivõrd sa hinge ja südamega asja kallal oled. Mitte seda, et sa professionaalina või inimesena nõrk oleksid. KÕIKE loomulikult ei pea südamesse võtma, igasugused kliendi-hankija suhted ei lähe üldse arvesse. Aga näiteks töö. Ma ei ole kunagi osanud olla selline üheksast-viieni inimene. Kui mingi asi ikka tahab tegemist, siis ma teen ta ära kasvõi pärast tööaega või nädalavahetusel. Mulle endale meeldib sealjuures mõelda, et ma näen tervikut. Inimesed, me veedame kolmandiku oma elust tööpostil! Ma TAHAN teha oma tööd võimalikult hästi, sest muidu ma lihtsalt ei suudaks seda teha, sama hästi võiksin siis mingiks sprotipakkijaks minna. Ja kui siis inimene, kelle arvamus mulle korda läheb (NB! mitte mingi suvaline inimene!) tuleks ütlema, et mu töö ei kõlba kuskile – siis ma võtaksin seda isiklikult. (Õnneks mul pole sellist ütlejat :) Ja vahet tuleb teha konstruktiivsel kriitikal ja lahmimisel). No ei ole antud paksu nahka, ei ole. Ja ma olen raudselt seda usku, et tähtsaid asju elus tuleb teha südame ja hingega.

läbipaistvus

"Läbipaistvus on tore asi. Kuni hakkad aru saama, et see ei põhine mitte olemuslikul aususel, vaid kujutlusvõime puudumisel."
J. Fowles, "Daniel Martin"