who made you the god?

Minu arust kõik asjad ei pea mahtuma mingitesse etteantud raamidesse. Seetõttu Absoluutse Tõe kuulutamine küsimustes, kus tegelikult mingit absoluutset tõde ei saagi eksisteerida, ajab mul mõnikord harja punaseks. Ma näiteks ei ela oma elu piibli või koraani või mingi muu pühakirja järgi – minu jaoks on see absurd. Uskuda pimesi midagi, mille keegi tundmatu on kokku luuletanud – no kuulge??? Üleüldse – lihtsalt see, et kuskil on kirjas mingid reeglid, ei ole minu jaoks argument. (Ma räägin praegu HINNANGULISTEST ja SUBJEKTIIVSETEST asjadest, energia jäävuse seadust ja maa külgetõmbejõudu ei vaidlusta :).
Nõrganärvilisem lugeja võib nüüd ettenägelikult validooli ligi võtta. Ma ei mõista, miks peab kunsti ja disaini tegema mingite reeglite ja põhitõdede järgi? Kas see on nagu eurolaulu loomine, et tuleb silmas pidada mingeid nippe, mis “müüvad”? Mõned aastad tagasi puht isiklikust huvist teema vastu harisin ennast disaini ja kujunduse vallas natuke avatud ülikooli raames. (Eieiei, ma kaugeltki ei arva, et ma sel alal pädev hindaja olen.) Oli mingi värviõpetuse teema. Õppejõud seletas, et on värvid, mis sobivad kokku ja värvid, mida mingil juhul kokku panna ei tohi. Ma ei saa sellega nõus olla. Kui asi on ilus (subjektiivne, lihtsustatud hinnang), siis minu arust ei ole absoluutselt oluline, kas ta mingitesse raamidesse mahub. Kui asi on kole, siis ei päästa ka see, kui ta justkui formaalselt “õige” on. Ma absoluutselt ei taha propageerida harimatust ja amatöörlust (ma olen sellega liiga palju ise võidelnud, et seda teha). Aga ma ei poolda ka seda, kui keegi ei julge öelda, et keiser on alasti.

Asjade isiklikult võtmisest. Tegelikult wolli jutu kommentaariks, aga oma blogis rohkem ruumi laiutada :). Vot sellest “ära võta isiklikult” asjast ei ole mina kunagi aru saanud. (Ma ei räägi sellest konkreetsest asjast, kuna mul lihtsalt puudub alus midagi isiklikult/mitteisiklikult võtta, vaid üleüldiselt.) Aga ma olen sellega leppinud, et siin eksisteerivad põhimõttelised vastuolud nais- ja mees-tüüpi inimeste vahel. Minu arust see, kas sa võtad asja “isiklikult”, näitab seda, kuivõrd sa hinge ja südamega asja kallal oled. Mitte seda, et sa professionaalina või inimesena nõrk oleksid. KÕIKE loomulikult ei pea südamesse võtma, igasugused kliendi-hankija suhted ei lähe üldse arvesse. Aga näiteks töö. Ma ei ole kunagi osanud olla selline üheksast-viieni inimene. Kui mingi asi ikka tahab tegemist, siis ma teen ta ära kasvõi pärast tööaega või nädalavahetusel. Mulle endale meeldib sealjuures mõelda, et ma näen tervikut. Inimesed, me veedame kolmandiku oma elust tööpostil! Ma TAHAN teha oma tööd võimalikult hästi, sest muidu ma lihtsalt ei suudaks seda teha, sama hästi võiksin siis mingiks sprotipakkijaks minna. Ja kui siis inimene, kelle arvamus mulle korda läheb (NB! mitte mingi suvaline inimene!) tuleks ütlema, et mu töö ei kõlba kuskile – siis ma võtaksin seda isiklikult. (Õnneks mul pole sellist ütlejat :) Ja vahet tuleb teha konstruktiivsel kriitikal ja lahmimisel). No ei ole antud paksu nahka, ei ole. Ja ma olen raudselt seda usku, et tähtsaid asju elus tuleb teha südame ja hingega.