highlights

Blog kisub kuidagi hüpperaamatu interneti-versiooniks, aga no ma tõesti ei viitsi kirjutada, et jaanipäev möödus traditsioonilises kohas traditsioonilisel viisil ja et tore oli. Kuigi oligi.
Laupäeval tegin esimese hüppe nullikaga (vot kirjutan jah, et esimese, amatöörlusest loe eelmisest sissekandest). Nüüd ma saan aru miks inimesed räägivad, et fleerimiseks pole jõudu vaja. Kõrgemal proovisin küll ära, aga tunnetus oli ikka nii teine, et maa lähedal avastasin end sellegipoolest pooles vinnas piduritega paigal seismas. Pühapäeval teisel katsel sama viga, areneme veel.
Pühapäeval tegin ka esimese freefly katsetuse, mis läks metsa nii otseses kui kaudses mõttes. Enamiku ajast olin mingis sürreaalses poolpõlvili-poolkäpuli asendis. Täpselt selline tunne, nagu suure täispuhutava batuudi peal kakerdades. Kord vajub üks jalg sisse ja oled käpuli, ajad ennast püsti ja oled kohe jälle käpuli. Ikka väga ammu pole olnud sellist tunnet, et absoluutselt oma keha ei kontrolli.
No ja kuna sel tõusul olin väljujatest eelviimane, siis vabalangemises leidsin ennast lennuvälja kõige kaugema otsa kohal olevat. Korraks mõtlesin, et träkiks tagasi, aga jumprun’iga paralleelselt träkkimine tundus veel halvem mõte kui pika maa jala käimine. Nii et vari lahti seal kus olin. Tuul, va risu, oli aga mõnevõrra tugevam kui maa peal tundus ja selg ees ma lennuvälja kohalt jee läksin. Ei aidanud frontraiserites rippumine ega midagi, suuremaid varuplatse polnud ka eriti võtta. Lõpuks jäi valida paari suure maja, kasvuhoone, ca 2 m kõrguse mõttetu betoonposti, kraavi ja metsatäie (mõttetute) puude ning põõsaste vahel. Aga sedapuhku ma langesin küll karakterist välja, jätsin betooni rahule ja nihverdasin ennast valjuhäälselt ropendades ning hullu turbuka kiuste kuidagi väiksele lapikesele mainitud objektide vahel. Maas oli hea olla :) ning kui läbi padriku ja üle kraavi lennuväljale ronitud sain, oli juba Võsast Plondiinide Otsimise Üksus autoga platsis (aitäh!). (Tegelikult oli seal küll 2 brünetti ja ainult üks blondiin, kes ka ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla.) Loo moraal: mitte ronida suure varju ja suure tuulega viimaste seas lennukist välja!
Eilne viimane hüpe aga tekitas näole sellise naeratuse, mida ainult kirurgilisel teel eemaldada saab. Kiku kirjutab ja skydive.ee kirjutab. 6-ne naisteway lendas kokku nagu kell. Kusjuures naisteway on ikka naisteway, ei mingit lammutamist ja vägivallatsemist, kõik tulime ilusti ja viisakalt külge :)
Grafomaan tänaseks lõpetab.

mis lühendatud tööpäev?

Järjekordne 14-tunnine tööpäev on lõpule jõudmas. See on halvaks harjumuseks saamas.
Järgmine nädal tõotab veel hullem tulla. Ootamatult selgus, et kujundaja vaja puhkama lasta (ootamatult selles mõttes, et kesse ikka viitsib puhkusegraafikut lugeda). Ja võib julgelt öelda, et see on probleem, sest siin välja öeldud mõte endale Illustrator selgeks teha on siiamaani ainult mõtteks jäänudki. Vihmast nädalavahetust vist ei olnud vahepeal või kui oli, siis ma ilmselt sisustasin selle mingi muu tegevusega.
No ja esmaspäevast ma siis pean illukaga töötama hakkama. Mingil määral. Nii et järgmisel nädalal võib mu blogist tõenäoliselt leida ainult hädaldamist, halinat ja itku. Või siis üldse mitte midagi.
Entsüklopeedias sõna “amatöör” juures võiks vabalt minu pilt olla.
Aga noh, kui raske see siis ikka olla saab? (A. ütleks siinkohal – yeah, keep telling yourself that.) Kuniks eneseusku ja –irooniat jätkub, pole veel kõik kadunud.
Või siis.
The shit is about to hit the fan.

nv: Tln-Kuusiku-Pärnu-Tln

Tõeliselt mõnus nädalavahetus on selja taga ning kuidagi ei taha pähe mahtuda, et peaks nagu asjalik olema ja tööd tegema. Reede õhtu veeres öösse K juures pläkutades, grillides ja veini juues (lõpuks üks kord, kui ma ei pidanud kaine autojuht olema) – long time no see. Ilusa olemise saboteeris lõpuks kurnatud organismus, mis vägisi tahtis silma looja lasta. Uneaega on viimasel ajal kuidagi eriti nirusti olnud.
Laupäeva hommikul Kuusikule. Päeva lõpuks sai raskuste (loe: puri- ja tross-lendurite) kiuste 1 hüpe kirja (aga ma ei kurda – oleks rohkem ka jõudnud, kui oleks tahtnud). Väikestele kooslustele külge lendamine on viimasel ajal väga heasti sujunud – levelile jõuan kiiresti ning kontakti saan ka ilusti rahulikult võetud.
Peale hüppepäeva Krantsi sööma ning kui klubikama ning pärnakatest mudilasi täis laaditud autoga Pärnu poole ajama panin, oli väljas igatahes juba pime. Õhtul Jõekäärus saun, edasi mudilaste laiali transamine (küll ma olen ikka hea, onju) ning lennuväljale telkima jõudsin umbes kell kaks öösel. No vot oli tegus päev.
Pühapäeva hommik. Teed silmad lahti – telgi uksest paistab sini-sinine taevas ilma ainsagi pilveraasuta, heinamaa (tuntud ka kui lennuväli) ning sadakond meetrit eemal parkiv ilus ja armas An-28 (BC foto). No mis sa oskad ühelt suviselt pühapäeva hommikult muud tahta? Aatomiku tehtud joodav puder (lusikat ei olnud, noh) sobis ka miljöösse väga hästi ;)
Kõigepealt sai üks 4-way ära lennatud (mis küll 3-way’ks jäi, aga mina olin kohal). Parasiili, Randeli ja Arturi juubeli-bigway plaan ajas aga hamba nii verele, et lunisin Liisult loa osaleda, lubades mitte lõhkuma minna. Villemi video ja pildid. (A paha on see, et ma enam Normani videoid ei näe, kuigi neid koodekeid olen installinud küll ja veel. Talvel konfiti midagi ümber arvutis. Kahtlustan Winamp'i, peaks ta välja viskama, aga aega probleemiga tegeleda ei ole :( )



Pildile on jäänud see üürike hetk, mil ma (all paremas nurgas, see punane) imestasin, miks Kiku on üks koht liiga vasakul. Ja siis, et miks tal sinine kiiver on ;) Aga see oli tõesti ainult ÜKS hetk :) Kätt kujundile külge ei saanud (no sealt oli tegelasi puudu kah ja kõikjal ümberringi lendavad kehad tegid ettevaatlikuks) aga vähemalt kõrguseteadlikkus jäi seekord alles (vaadake ise, kui ei usu) ning laiali sai mindud ka õigel kõrgusel.

Üks vedamine oli ka. Poleks ma reedel uusi juhilube kätte saanud, oleksin ilmselt nv-l ilma lubadeta sõitnud. Toetudes tõenäosusteooriale – kui kahe aasta jooksul on politsei sind üksainus kord kinni pidanud, siis kui tõenäoline on, et ta teeb seda ainsal päeval, kui sa ilma lubadeta sõidad? (Kõrvalepõige - see ainus kord, muide, oli eelmise aasta 1. aprillil. Lühidalt – ma ei soovita politseiniku üle irvitada, isegi kui sa oled täiesti kindel, et sa midagi valesti ei teinud ning oletad, et aprillinalja tegemine on lihtsalt üks samm politseile inimsõbralikuma imago loomise protsessis. Ehk siis see, et sa oled aasta otsa paar korda nädalas samas kohas vasakpööret teinud, ei tähenda veel, et see lubatud on. Aga ma olen lamba aastal sündinud ka, nii et mis te siis tahate. Kõrvalepõike lõpp.) No igatahes tõenäosusteooria vedas alt ning Uus-Sauga tänava otsas peeti mind kinni ja pandi puhuma, milles ilmselt oli süüdi ka tõsiasi, et neljarattaline oli vahepeal õnnetul kombel vasakust silmast pimedaks jäänud. A mul olid load olemas :)

ARK vol. 2

Nüüd jälle ARK-is käidud ja load käes. Napikas oli, homme kaotavad vanad kehtivuse. Ja meeldiv üllatus oli see, et asi sai aetud 15 minutiga.
Oma igavusest inspireeritud pretensioonile sain ka vastuse:

On mõistetav Teie nördimus, kuid püüan selgitada olukorda, mis küll Teie poolt oodatud aega ei vähenda. Meil on kaheksa teenindusboksi. Sel päeval oli ühel töötajal puhkepäev ( töötab summeeritud ajaga, muidu peame sulgema büroo juba 16.45), üks viibis lõunal (graafiku alusel), üks oli arhiivis, otsis kliendile materjale vastuse koostamiseks ning üks töötaja on pikemat aega haige. Kuna töökohad on kõik komplekteeritud, siis ei ole võimalik isegi tipptundideks töötajaid juurde saada. Kuid sel kuul võtsime tööle nn. multifunktsionaalsed klienditeenindajad, kes alustasid reg. poolelt / saali teiselt poolt/ ning õpivad katseaja jooksul selgeks ka juhilubadega tehtavad toimingud, siis on meil võimalik töötajaid ümber tõsta. Kuigi sel päeval oli hämmastavalt palju rahvast (juba lõunaks üle 100 kliendi rohkem võrreldes tavapäevadega), rääkisime lubade poole töötajatega, et pika järjekorra puhul nad oma lõunat lühendaksid või lõunaaega muudaksid (kahjuks ei saa selleks sundida ja nii iga päev!).
Loodan, et minu seletus veidi leevendab Teie pahameelt!

Kaunist suve soovides,
Eha Laine,
ARK Tallinna büroo teenindussaali juhataja

Ja hetke pärast lisas veel:

Eelneva vastuse täienduseks lisan, et lehelugemise võimalus on meil Tallinna büroos sekretäri juures olemas.

No mis ma oskan kosta. Ühelt poolt suhtumine oli väga viisakas (ka letiteenindaja poolt) ning see tõepoolest märkimisväärselt leevendas mu pahameelt. Teiselt poolt – mis see minu asi on, et teil üks inimene haige, teine puhkusel ja kolmas lõunal on? Kolmandalt poolt – ah, tegelt mul on suht savi neist bürokraatidest ja nende toimetamistest, kuni ma nendega liiga sageli kokku ei pea puutuma. Neljandalt poolt – on reede õhtu ning mina igatahes lähen nüüd veini, tordi ja Valguskuningannaga (see on roosisort, muide) sõbrantsile külla. Seda juhul, kui ma torti kontorisse külmkappi ei unusta. Mida ma kahtlemata teen :)
Muud nagu ei olnudki. Nägemist.

skygodi privileegid

Näe Tallinna linnavalitsus saab ka aru, et langevarjur on kõrgem eluvorm. Selline liiklusmärk jäi silma Nõmme keskuses.

ARK

Nõme on oma blogi kasutada irisemiseks ja irisemine on üleüldse nõme, aga no mõnikord kohe ei saa teisiti.
Käisin mina ARK-is täna lube vahetamas. Lihtsameelselt mõtlesin, et käin siuh lõunatunnil ära ja annan taotluse sisse, pool tundi ja käidud. Aga no ei. Kõigepealt passisin oma 10 minutit fotokabiini järjekorras. Mingid tädikesed seal enne mind andsid oma välimusele suure hoolega veel viimset lihvi ja ilmselt ei jäänud ikka tulemusega rahule, sest istusid seal kabiinis umbes pool sajandit. (A võib-olla nad ei saanud aru, et foto kohe seina seest välja ei tule, ja ootasid seda? Mingi vastav kiri võiks seal üleval olla küll, muidu mõni ohmu jääbki ootama.) Mina olen igatahes järgmised X aastat juhilubadel ilgelt tigeda näoga, siuke tagaotsitava kriminaali moodi. Siis suunas kiri infolauda, kust anti järjekorra number. Enne mind 35 inimest. Midagi tarka teha polnud, läksin siis kohvikusse ja passisin seal kohupiimakoogi seltsis veerand tundi. Lähen tagasi – järjekord vahepeal tervelt 4 inimese võrra lühemaks jäänud! Jee!!! Kokku kulus ootamisele ligi kaks tundi + 2 minutit dokumentide sisseandmiseks. Ma ei ole üldiselt eriline õiendaja, aga kuna ainus lugemisvara oli kõrval lauakesel vedelevad kliendi tagasiside blanketid, mis antud juhul mõjusid mõnitusena, täitsin ühe neist puht igavusest ära. Näis, kas tuleb mingi vastus. On siis raske tipptunniks rohkem teenindajaid tööle orgunnida (8-st letist 3 taga oli inimene)? Või installeerigu siis kasvõi mingi ajaleheputka kuskile lähedusse või midagi.
Lubade kättesaamisel tuleb sama kannatuste rada ilmselt uuesti läbida. Siis peaks üritama endale kuskilt mingi imiku laenata/rentida, sest nendega lasti väljaspool järjekorda vahele. Olen pakkumistele avatud!

¡flamenco!

Eilne flamencoüritus Von Krahli baaris on õnnelikult selja taga ning väike fotoreportaazh tahab tegemist.
No algus ei olnud kõige parem. Kaks tundi varem proovi jaoks kohale jõudnud, tabas meid meeldiv üllatus - nimelt ruum, mida alati oleme riietumiseks kasutanud, oli remondis. Ja vabsee kõik ruumid baari teisel korrusel olid remondis või kinni või mis iganes. Aga ei karda raskusi pioneer ning seadsime siis välilaagri otse koridori üles. Võõral rahval polnud sinna õnneks asja, aga remonditöllid saalisid küll edasi-tagasi kambakesi ja peenikest valget tolmu olid kõik kohad täis. Backstage nägi siis välja selline:



Aga edasi läks paremaks. Etheli ja Ingaga esitasime solea por bulerias’e ja siis veel rumba koos ülejäänud rühmaga. Ja peab ütlema, et tuli täitsa hästi välja, eriti arvestades, milline kaos, meeleheide ja ikaldus valitses proovis veel kaks päeva varem.



Irma, Anni ja Sofi tantsisid garrotin’i. Oi mulle meeldis! Ainult kaabud olid puudu, siis oleks veel shefim välja näinud. Üldse rõõmsad tantsud ruulivad, ei ole ikka elus piisavalt kannatusi ja valu ja värki olnud, et kurbadesse tõeliselt sisse elada.



Ja siis Claudia soolonumbrid… no ei ole sõnu. Lihtsalt ei ole. Seda peab ise nägema. Õpetaja, eeskuju ja inspiratsioon. Minu jaoks juba seitse aastat.




Vahepeal kohustuslik sevillanas. Kastanjettidega seekord.



Veel üks rumba parimatest parimate esituses.



No üle mõistuse palju pilte sai klõpsitud. Slideshow siis kah lisaks.

Ja õhtu lõpetuseks kuum shokolaad rummirosinate ja chilliga Vene tänava Chocolaterie’s. Vat see on ka selline asi, mida peab ise proovima. Soovitan soojalt :)

kiire

Kiire, kiire, kiire on kogu aeg! Töö on täitsa üle pea kasvanud, nädalas peaks olema vähemalt 9 tööpäeva, et kõikidest lubatud tähtaegadest kinni pidada. Avastan ennast tegemas igasuguseid kummalisi asju. Näiteks täna telefoni võttes (lauatelefon, mis helistaja numbrit ei näita) hakkasin suvalise koha pealt rääkima hetkel mõttes olnud teemal. Ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab. Ma lihtsalt eeldasin, et helistaja on see, kellele ma parasjagu mõtlesin. Vedas, oligi :) Sellest üldse ei räägi, et ma pidevalt arvuti klaviatuuril telefoninumbreid valin jms.

Eile Jahhu propackima ei jõudnud ja lähitulevikus ei jõua ka. Kõik õhtud on trenniga sisustatud (mõned ka kahega, näiteks täna). Nädala pärast neljapäeval astume flamencotibidega Von Krahli baaris lavale (või no okei, põrandale, sest lava on seal haleväike) ning hetkel on koreograafiatega seis nutune – solea üksikud jupid on küll enam-vähem selged, aga mis järjekorras nad kokku panna... grrrrrrrrrr. Nene kursusele jääb ka Krahli pärast minemata.

Aga vähemalt auto-asi sai lõpuks korda aetud. Töökaaslase sõps hr. Felix küsis töö eest 2000 krooni. Kui täna autole järgi läksin, võttis ainult 1500. Ülejäänud raha viisin raamatupoodi ning sain muuhulgas David Lodge’i “Ühest kohast teise” õnnelikuks omanikuks. Sest “Väike maailm” oli väga hea.

Juunikuu Annest avastasin ühe paramehe parapajatused. Kui mõni veel pole lugenud. A nüüd varsti veepallima.