kiire

Kiire, kiire, kiire on kogu aeg! Töö on täitsa üle pea kasvanud, nädalas peaks olema vähemalt 9 tööpäeva, et kõikidest lubatud tähtaegadest kinni pidada. Avastan ennast tegemas igasuguseid kummalisi asju. Näiteks täna telefoni võttes (lauatelefon, mis helistaja numbrit ei näita) hakkasin suvalise koha pealt rääkima hetkel mõttes olnud teemal. Ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab. Ma lihtsalt eeldasin, et helistaja on see, kellele ma parasjagu mõtlesin. Vedas, oligi :) Sellest üldse ei räägi, et ma pidevalt arvuti klaviatuuril telefoninumbreid valin jms.

Eile Jahhu propackima ei jõudnud ja lähitulevikus ei jõua ka. Kõik õhtud on trenniga sisustatud (mõned ka kahega, näiteks täna). Nädala pärast neljapäeval astume flamencotibidega Von Krahli baaris lavale (või no okei, põrandale, sest lava on seal haleväike) ning hetkel on koreograafiatega seis nutune – solea üksikud jupid on küll enam-vähem selged, aga mis järjekorras nad kokku panna... grrrrrrrrrr. Nene kursusele jääb ka Krahli pärast minemata.

Aga vähemalt auto-asi sai lõpuks korda aetud. Töökaaslase sõps hr. Felix küsis töö eest 2000 krooni. Kui täna autole järgi läksin, võttis ainult 1500. Ülejäänud raha viisin raamatupoodi ning sain muuhulgas David Lodge’i “Ühest kohast teise” õnnelikuks omanikuks. Sest “Väike maailm” oli väga hea.

Juunikuu Annest avastasin ühe paramehe parapajatused. Kui mõni veel pole lugenud. A nüüd varsti veepallima.