highlights

Blog kisub kuidagi hüpperaamatu interneti-versiooniks, aga no ma tõesti ei viitsi kirjutada, et jaanipäev möödus traditsioonilises kohas traditsioonilisel viisil ja et tore oli. Kuigi oligi.
Laupäeval tegin esimese hüppe nullikaga (vot kirjutan jah, et esimese, amatöörlusest loe eelmisest sissekandest). Nüüd ma saan aru miks inimesed räägivad, et fleerimiseks pole jõudu vaja. Kõrgemal proovisin küll ära, aga tunnetus oli ikka nii teine, et maa lähedal avastasin end sellegipoolest pooles vinnas piduritega paigal seismas. Pühapäeval teisel katsel sama viga, areneme veel.
Pühapäeval tegin ka esimese freefly katsetuse, mis läks metsa nii otseses kui kaudses mõttes. Enamiku ajast olin mingis sürreaalses poolpõlvili-poolkäpuli asendis. Täpselt selline tunne, nagu suure täispuhutava batuudi peal kakerdades. Kord vajub üks jalg sisse ja oled käpuli, ajad ennast püsti ja oled kohe jälle käpuli. Ikka väga ammu pole olnud sellist tunnet, et absoluutselt oma keha ei kontrolli.
No ja kuna sel tõusul olin väljujatest eelviimane, siis vabalangemises leidsin ennast lennuvälja kõige kaugema otsa kohal olevat. Korraks mõtlesin, et träkiks tagasi, aga jumprun’iga paralleelselt träkkimine tundus veel halvem mõte kui pika maa jala käimine. Nii et vari lahti seal kus olin. Tuul, va risu, oli aga mõnevõrra tugevam kui maa peal tundus ja selg ees ma lennuvälja kohalt jee läksin. Ei aidanud frontraiserites rippumine ega midagi, suuremaid varuplatse polnud ka eriti võtta. Lõpuks jäi valida paari suure maja, kasvuhoone, ca 2 m kõrguse mõttetu betoonposti, kraavi ja metsatäie (mõttetute) puude ning põõsaste vahel. Aga sedapuhku ma langesin küll karakterist välja, jätsin betooni rahule ja nihverdasin ennast valjuhäälselt ropendades ning hullu turbuka kiuste kuidagi väiksele lapikesele mainitud objektide vahel. Maas oli hea olla :) ning kui läbi padriku ja üle kraavi lennuväljale ronitud sain, oli juba Võsast Plondiinide Otsimise Üksus autoga platsis (aitäh!). (Tegelikult oli seal küll 2 brünetti ja ainult üks blondiin, kes ka ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla.) Loo moraal: mitte ronida suure varju ja suure tuulega viimaste seas lennukist välja!
Eilne viimane hüpe aga tekitas näole sellise naeratuse, mida ainult kirurgilisel teel eemaldada saab. Kiku kirjutab ja skydive.ee kirjutab. 6-ne naisteway lendas kokku nagu kell. Kusjuures naisteway on ikka naisteway, ei mingit lammutamist ja vägivallatsemist, kõik tulime ilusti ja viisakalt külge :)
Grafomaan tänaseks lõpetab.