no ei ole hommikuinimene...

Esmaspäeva hommikud on kõige jubedamad. Eriti, kui oled kella 3-st öösel Ameerikamaa edevuse laata vaadanud. (See komme jäi vist ülikooliajast külge tänu filmifriik M.-ile – muidu lihtsalt ei olnud järgmine päev loengus millestki rääkida, kui ei teadnud kes ja mis.) Aga muidu ka. Nädala esimene tööpäev ei tohiks alata enne, ütleme, kella 13. Enne seda olen täiesti töövõimetu. Ja mõni inimene kohe peab hommikul vara kõikvõimalike tähtsate tööasjadega sinu poole pöörduma. Seletab ja seletab. Minu kõrvus kõlab see kui ühtlane bla-bla-blaaa.

38

Olin hea ja lubasin nii kujundajale kui autojuhile vaba päeva. Aga nagu teada, ei jää ükski heategu karistamata ja nii ma siis nüüd istun siin ja kujundan. Mingi Murphy seadus on jälle mängus, st. eriti perversselt teostatud kujundusfailid saabuvad just siis, kui kujundajat pole, ja otse loomulikult on nende töödega alati eriti kiire. Viimased pool tundi olen üritanud ühte 121-st object'ist koosnevat logo kokku weld’ida, aga asi läheb aina hullemaks. Kusjuures too teine amatöördisainer on ikka mõnuga vinti peale keeranud, jättes tekstid kurvideks tegemata ja punktid lahti. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu asi on RGB-s tehtud. Ja AI-s, mistõttu Corelisse importimine värvid täiesti paigast ära viskab.
Oh seda elu elukest.
Aeg-ajalt ikka valitakse mingit sajandi leiutist või midagi. Viimati vist pälvis selle tiitli suitsuandur. Minu surematu poolehoid ja siiras imetlus kuulub aga isikule, kes mõtles välja undo-käskluse. Nii lihtne ja nii geniaalne. Keerad mingi ilge käki kokku, klõpsad undo ja kõik on jälle nii nagu enne.
Mingi kontorist leitud mõõteriist mõõtis mulle hommikul 38 kraadi palavikku, aga ma ei tea kui usaldusväärseks seda pidada. Õnneks muidu on vaikne päev, telefon eriti ei helise ja meili peale tulevad ka enamalt jaolt Viagra sooduspakkumised jms., mille saab kohe ära kustutada.

oi ma olen andekas

Post'ide ja comment'ite kellaajad panin praegu õigeks. (Vist.) Kuu aegagi ei möödunud! Tunnen ennast kohe häkkerina lausa. Kunagi kuskilt lugesin, et inimaju on oma võimete tipul 21 aastaselt (mis tähendaks, et minu oma on juba tervelt 4 aastat, 9 kuud ja 3 päeva taandarenenud), aga näe ikka täitsa kobe teine veel!
:)

langevarjuunenägude hooaeg

Reede öösel vastu laupäeva bigway, ilma altimeetrita, tulemuseks lowpull. Laupäeva öösel vastu pühapäeva üldse ilma langevarjuta hüpe (aga ikka lennukist loomulikult), maandumisega ookeani. Kaldale ujudes mõtlesin, et jumal tänatud, et kama seljas ei olnud, vesi oleks ju ära rikkunud.

inspiratsioon

Eileöine ETV tantsufilm Fury! The Dance - The Music - The Flamenco inspireeris ja ängistas. Huvitav, kui palju nad harjutavad selleks, et oma koreograafia nii täiuslikuks saada? Tegelikult täiuslik on vale sõna, sest täiuslik on enamasti igav. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Hispaanlastel on selle kohta sõna duende, aga eesti keelega jääb küll hätta. Ilu. Sisemine põlemine. Emotsioon. Jõud. Vabadus. Claudia ütleb ikka, et tantsujoonis võib ju perfektselt selge olla, aga kui emotsiooni ei ole, siis see pole flamenco. Eluga on sama lugu. Olen sõltlane.

Foto by Anneli, Maria Jose Casado paari aasta taguselt kontserdilt Estonia Talveaias.

ärge raisake mu aega!

Käisin siis mina täna autokoolis lõppastme koolitusel. (Vahemärkus neile, kelle load on tehtud eelmisel aastatuhandel – see on see jää- ja libedasõidu koolitus, kus tuleb ära käia enne esmaste juhilubade vahetamist.)
Algas kell 9. Inimesi nii umbes 25. Esimese tunni jooksul talutati 5 kaupa õue ja näidati, kuidas turvavööd kinni panna ja istet paika seada (ei, te saite valesti aru – praegu ma veel ei ole irooniline). Ülejäänud 20 inimest igavlesid klassiruumis see aeg. Oi mul oli kahju, et ma kodust midagi lugemist ei taibanud kaasa võtta. Nii nad raiskasid mu elust 50 minutit.
No olgu, kell 10 hakkas siis lõpuks loeng pihta. Kestis 12-ni. Oli õpetlik ja kasulik küll. Edasi kogu kambaga Tabasallu libedarajale (loe: lumine karjamaa) sõitma. Sellest ma ei saanudki aru, miks nii kaugele oli vaja minna – lähemalt oleks kindlasti ka mõne analoogse karjamaa leidnud. Ja siis seati need 25 autot rivvi ja hakati harjutusi sooritama. Ühe ringi sõidad ja siis pool tundi ootad. Kokku kulus 5 harjutuse (millest igaüks võttis ca paar minutit) peale aega 3 tundi. Vahepeal tekkis tööl mingi paanika ja siis klaarisin telefoni teel seda. Mingil hetkel tabasin ennast üsna sürrist olukorrast – sõidan, gaas põhjas, lumi lendab kahte lehte, oranzid postid paistavad – ja ma ei mäleta, mida ma tegema pidin! See ootamine tüütas nii ära, et lihtsalt läks meelest välja. Vahtisin siis lolli näoga poste paar hetke enne kui meelde tuli, et ahjaa, see on ju see põdra alla ajamise katse.
Erinevalt enamusest inimestest ma tegelikult ei arva, et see libedasõidu koolitus oleks mõttetus. Paneb mõtlema küll rohkem asjade peale. Aga raisata terve tööpäev selle peale, mille tegelikult oleks saanud ära teha 2,5-3 tunniga? Ja küsida selle eest 1000 eeku? Nomaeitea.

veepall

Eile olin veepallis esimest korda mütside võistkonnas ja mind tabas täielik identiteedikriis! Algul ma ikka üldse ei jaganud matsu, kes on omad ja kes vastased ja kuhu väravasse rünnata ja kus kaitsta. Pealegi osad mütsid olid ilma mütsideta, ma ise kaasa arvatud. Esimese poolaja lõpuks hakkasin enam-vähem aru saama, mis toimub. Siis tuli pooltevahetus ja kõik oli jälle sassis.

lihtsalt... tulid sellised mõtted

* Oma sisetunnet PEAB usaldama. Paari päeva jooksul teist korda päästis see mind suurest jamast ja M. lubas, et ta enam kunagi minuga ei vaidle.
* Mõnikord juhtub, et kaks head inimest sattuvad kokku ja sealt sünnib veel head. Seekord sai üks varjupaigakass endale isikliku inimese.
* Nõme lugu, kui paljunemispuhkusele läheb just see kolleeg, kellel tõesti on potentsiaali, kes mõtleb ja näeb tervikut ja kellega sa oled täpselt ühel lainepikkusel. Kes ütleb tihti just seda, mida sina mõtled ja vastupidi. See on mingi vandenõu. Minu halina peale M.-L. küll lubas sünnitamise oma mehele delegeerida.
* Kui üldse midagi kahetseda, siis neid asju, mis jäid tegemata või ütlemata. Mitte neid, mis tehtud/öeldud. Never refuse an invitation, never resist the unfamiliar... and never outstay the welcome. Lihtsates tõdedes on oma võlu.

ka ajuvabadus on vabadus

Ühte päeva mahub mõnikord natuke liiga palju absurdi.
Hollandist tulnud kaup tembeldati ohtlikuks veoseks, kuna 170 kg kauba seas oli tootenäidistena 5 tulemasinat. Kuradima VIIS tulemasinat kogukaaluga ca 100 grammi ja kogumaksumusega ca 5 EUR-i, igaüks ilusti eraldi karpi pakendatud. Ja transpordi arvele automaatselt 1642,89 eeku IMO-lisa otsa. Hullumaja! Transafirma ütleb, et nemad pole süüdi – tarnija pani kaubaga dangerous goods form’i kaasa. Sellist nalja pole mina oma viieaastase staazi juures veel näinud. Kusjuures näiteks tuletikkude importimisel EU riikidest pole mingit probleemi. ADR is not necessary because of given load packing conforms to marginal conditions 2401a (limited quantity). Ja nüüd küsimus laiale ringile: mis otsast on viis tulemasinat ohtlikum kaup kui rekkatäis, noh, põhimõtteliselt, väävlit?
Oh perkele, peab vist ennast õigusaktidest läbi närima hakkama. Nagu mul aega ülearu oleks. Stay tuned for Ajuvabadus vol. 2.

Absurd jätkus pisut koomilisemas võtmes, kui soetasin endale vastlaliu laskmiseks õunakese, no selle, mis istumise alla käib. Õnneks oli kasutusjuhend ka kaasas. Tsiteerin: “ Kelgutades peab alati kiiver peas olema! Ohutusnõuded: Mäel ei tohi olla takistusi, mägi ei tohi olla liiga järsk. Kelgutades ei tohi kanda pikki salle ega riideesemeid, mis tekitavad lämbumisohtu. Vanemad peavad vastutama ohutuse eest ja täitma ohutusnõudeid.” Welcome to America! Mäe lubatud maksimaalne kalle oli küll kraadides määratlemata – midagi juristidele?
Häbiga pean tunnistama, et rikkusin jõhkralt kõiki neid nõudeid. Aga õunake ise oli igati oma ülesannete kõrgusel. Ja sellise arulageda päeva lõpetuseks sobis vastlaliug väga hästi. Elak ei olnud Lauluväljakul küll eriti arvukalt esindatud, aga need kes olid, olid see-eest kõvad tegijad :)

Mets oli seal alati olnud

Reede õhtul sai mul Bloggerist nii kõrini, et ma arvasin, et mitte miski mitte kunagi enam ei suuda mind motiveerida IE aadressireale www.blogger.com kirjutama. Nimelt üritasin tekitada teiste blogide linke paremasse äärde. Peistisin Kadri saadetud HTML-i oma templatel igasse võimalikku ja võimatusse kohta (ei olnud right content osa, no ei olnud), mille tagajärjel blogi välimus aina võikamaks muutus, aga linke ikka ei kusagil. Paar tundi pusimist, helpi lugemist ja kaasasündinud jäärapäisus viisid lõpuks siiski sihile. Aga ikkagi, kas seda asja keerulisemaks ei oleks kuidagi saanud teha?

Pühapäeva hommikul tuli ei tea kust mõte minna suusatama. (Viimasel paaril talvel sellist mõtet ei ole tulnud, kui üksikud mäesuusatamised välja arvata.) Pühkisin suuskadelt tolmu, isegi mingi määrde leidsin, ja siis metsa poole ajama. Proovisin esialgu tempot hoida, aga pidamist eriti ei olnud ja kui karjääridesse jõudsin, oli hing paelaga kaelas. Kusjuures “vanad kalad” liuglesid must mööda nagu postist, ikka siuh ja siuh. Teate küll, need kuue-seitsmekümneaastased taadid oma 20 aasta vanuste Karhu mütside ja liibekate Marati dressidega, kellel on nii pikad ja kondised jalad, mille üle isegi Carmen Kass uhke oleks. Respekt igatahes, oleks ma ka kunagi selles eas nii kõbus.
Hämmastav oli see, et vaatamata ideaalsele suusailmale oli metsas nii vähe rahvast. Lisaks vanadele kaladele kari vanaemasid oma lapselaste ja kelkudega ning paar keskealist suusatajat. Vanasti, kui pea iga nädalavahetus sai suusatamas käidud, kihasid karjäärid varateismelistest pägalikest, kes ühte plastmasssuuska lumelauana kasutades mägesid vallutasid. Nüüd olime ainult mina ja mäed. Järsud, libedad, õudsete hüpekatega mäed, kus ma lapsena kaks paari suuski murdsin. Aga alla ma neist lasin ja ellu jäin ja ilus oli olla. Võib-olla paari aasta pärast lähen jälle.

undid e. flickr is being tested on animals

undid 1
Originally uploaded by eveli.

Vot sellised tüübid käisid mulle hommikul poseerimas. Kiire oli ja võõra fotoka hingeelu jäi arusaamatuks. Nupule vajutamise ja klõpsu vahele jäi miskipärast nii pikk aeg, et tüübid jõudsid mitu tiiru ümber maja joosta vahepeal. (No okei, ma natuke liialdan.) Hirmus tume sai ka mistõttu tuli brighness-contrast-intensity trikki kasutada.

segadused prioriteetideosakonnas & haige kalender

Hea uudis on see, et aprillis tuleb Matilde Gomez Romero meile stuudiosse intensiivkursust andma. Ei oska tast midagi arvata veel, aga Claudia on tema käe all õppinud nii et ju siis on kutsumist väärt. Aga prioriteetideosakonnale paneb see põntsu, kuna piiratud ressursside tingimustes on kahe väga südamelähedase hobiga suht keeruline majandada ja hüppehooaeg on siis kohe-kohe algamas. Sellest ma üldse ei räägi, et isikliku varju soetamise fond (imaginaarne) on jätkuvalt nullis (et mitte öelda miinuses). Peab vist panka röövima minema ikkagi.

Siis ma tahan veel valada välja oma pahameelt Microsoft Outlooki kalendri aadressil, mis on üks kõige haigemaid asju, mida ma igapäevaselt kasutan. Kalendrist endast veel haigem on ainult tema jagamise (share) funktsioon. Aeg-ajalt nad kahepeale lähevad lolliks ja näiteks täna toodeti mulle ca poole tunni jooksul 76 appointment’i juurde. Lambist.

Il Ciclone oli hea, selline läbi ja lõhki ilus, soe ja positiivne film. Tekitas tapva Itaalia-igatsuse. Aga see flamenco seal küll kõige ehedam ei olnud.