Mets oli seal alati olnud

Reede õhtul sai mul Bloggerist nii kõrini, et ma arvasin, et mitte miski mitte kunagi enam ei suuda mind motiveerida IE aadressireale www.blogger.com kirjutama. Nimelt üritasin tekitada teiste blogide linke paremasse äärde. Peistisin Kadri saadetud HTML-i oma templatel igasse võimalikku ja võimatusse kohta (ei olnud right content osa, no ei olnud), mille tagajärjel blogi välimus aina võikamaks muutus, aga linke ikka ei kusagil. Paar tundi pusimist, helpi lugemist ja kaasasündinud jäärapäisus viisid lõpuks siiski sihile. Aga ikkagi, kas seda asja keerulisemaks ei oleks kuidagi saanud teha?

Pühapäeva hommikul tuli ei tea kust mõte minna suusatama. (Viimasel paaril talvel sellist mõtet ei ole tulnud, kui üksikud mäesuusatamised välja arvata.) Pühkisin suuskadelt tolmu, isegi mingi määrde leidsin, ja siis metsa poole ajama. Proovisin esialgu tempot hoida, aga pidamist eriti ei olnud ja kui karjääridesse jõudsin, oli hing paelaga kaelas. Kusjuures “vanad kalad” liuglesid must mööda nagu postist, ikka siuh ja siuh. Teate küll, need kuue-seitsmekümneaastased taadid oma 20 aasta vanuste Karhu mütside ja liibekate Marati dressidega, kellel on nii pikad ja kondised jalad, mille üle isegi Carmen Kass uhke oleks. Respekt igatahes, oleks ma ka kunagi selles eas nii kõbus.
Hämmastav oli see, et vaatamata ideaalsele suusailmale oli metsas nii vähe rahvast. Lisaks vanadele kaladele kari vanaemasid oma lapselaste ja kelkudega ning paar keskealist suusatajat. Vanasti, kui pea iga nädalavahetus sai suusatamas käidud, kihasid karjäärid varateismelistest pägalikest, kes ühte plastmasssuuska lumelauana kasutades mägesid vallutasid. Nüüd olime ainult mina ja mäed. Järsud, libedad, õudsete hüpekatega mäed, kus ma lapsena kaks paari suuski murdsin. Aga alla ma neist lasin ja ellu jäin ja ilus oli olla. Võib-olla paari aasta pärast lähen jälle.