hüpati

Vot selline sunset load oli Kuusikul reede õhtul. A no mis ma siin ikka seletan, tuldagu ja vaadatagu ise, kui ilus elu on. Õhtul kell 11 pilkases pimeduses Tallinna poole sõites tuli küll esimest korda sügise tunne. (Niuks.)
Tänane tööpäev lennuväljal kujunes 10-tunniseks (ei mulle ikka hüpata meeldib rohkem :)). Vahepeal viskas vihma ja nagu allolevalt pildilt näha, võib purilennuk teatud olukordades ka langevarjuri sõber olla.
Praegu on selline mõnusalt väsind olemine.


Ülejäänud pildid siin.

langevas joones

Reede ja laupäev olid toredad. Ilus ilm, hea seltskond, 3 hüpet.
Pühapäeva hommikuks kurk valutas. Kuidas sellise ilmaga sai külmetada, ah? Poole päevani magamist, poole ööni üleval olemist ja liiga palju veini.
Esmaspäev oli suht sinine. Ja kole. Paduvihma kätte jäin ka. Ja töölt koju sõitsin poolteist tundi, sest Islandi peaminister töllerdas lennujaama juures ringi ja mingid tüübid olid Järvevanas hulgemini autosid lömmi sõitnud vist.
Täna on enesetunne ikka sant. Kuskil haige aju sopis tekkis idee hakata tervislikult toituma. Tassisin kontori külmkapi porgandeid, puuvilju ja mingit teraviljajogurtit täis, loobudes ennastsalgavalt singi-juustu pannkookidest. Nüüd on kõht ka tühi. Ja mingi Pai-nimeline smuuti, et te teaksite, ei kõlba kuhugi.
Urr.

ühe hüppe kroonika

12. august, Kuusiku, ES-BAH, 2500 m. Tuul: kõva. Plaan: cross country.

7 km Kuusikust Rapla poole AN-2 uksest välja. Kukun... kukun... meduus läks.
Kukun.
Kukun.
Eee... a miks mul kuplit peakohal pole? Kukun. Viimati oli samasugune tunne 51. hüppel (meduusikõhklus followed by cutaway). Ei, hop’n popi puhul on aeglane avanemine täiesti normaalne. Kukun... See ei ole normaalne!
Lõpuks ometi. Pole ilusamat vaatepilti, kui pea kohal avanev kuppel. Eee... miks mul togled käes on? Ma ju ei võtnud pidureid lahti? Eivõtnudeivõtnudeivõtnud! No okei, eks ripun siis poolpidurites terve tee.
Nii, nüüd keeran ennast pärituult, päike vasakul pool, Kiku ja Tsoome järgi. Oo jee, pilv. Ilus, suur, valge pilv. Pilves kupli all lennata on lahe! Selline siil udus tunne, mitte muhvigi ei näe, üleni valge vati sees.
Pilv.
Pilv.
Eee... a huvitav, kus ma olen? I lennuväli gde?
Pilv.
Pilv, krt!!!
Pilve lõpp.
Kesse kurat on lennuvälja tihedat metsa täis istutanud viimase poole tunni jooksul??? Lubamatu. Hmm, eemal vasakul siiski on üks lennuväli. Nüüd tuleb prioriteedid paika panna: a) metsa kohalt minema; b) lennuväljale; c) maandumisplatsile võimalikult lähedale.
No nii, metsa kohalt sain ilusti minema. Maandumisplatsile lähemale ei liigu mitte üks sentimeeter. Okei, maandun siis siiasamasse, lennuvälja tagumisse otsa. Teele võimalikult ligidale. Teisel pool sihib keegi metsa, huvitav, kes?
Post.
Teine post.
Korrapäraselt paiknevad postid.
Eee, okei, polegi vaja teele nii lähedale saada. Krt teab, kuidas allpool tuul on ja selg ees elektriliinidesse lennata ei oleks just päeva parim plaan.
Oi näe, Tsoome ka siin!
Jalad maas.
Telliks takso... ei saa, nii kui käe kupli küljest lahti lasen, paneb see mööda lennuvälja ajama. Ehk Tsoome tellis juba.
Takso. Maandumisplats. Parasemude ilkumine.

Igatahes cross country’t saime kogu raha eest!

tagasi juurte juurde

Kummaline on istuda kõrges heinas kunagise uhke talu riismete kõrval ja vaadata aastakümnete tagust perekonnapilti. Kas pildil naeratavad tegelased oskasid uneski aimata, et 60 aastat hiljem on nende ilusast ja armastatud kodust alles ainult varemed, hoolitsetud õunaaiast on saanud dzungel ja kunagises elutoas kasvavad rinnuni nõgesed? Ega vist...