ühe hüppe kroonika

12. august, Kuusiku, ES-BAH, 2500 m. Tuul: kõva. Plaan: cross country.

7 km Kuusikust Rapla poole AN-2 uksest välja. Kukun... kukun... meduus läks.
Kukun.
Kukun.
Eee... a miks mul kuplit peakohal pole? Kukun. Viimati oli samasugune tunne 51. hüppel (meduusikõhklus followed by cutaway). Ei, hop’n popi puhul on aeglane avanemine täiesti normaalne. Kukun... See ei ole normaalne!
Lõpuks ometi. Pole ilusamat vaatepilti, kui pea kohal avanev kuppel. Eee... miks mul togled käes on? Ma ju ei võtnud pidureid lahti? Eivõtnudeivõtnudeivõtnud! No okei, eks ripun siis poolpidurites terve tee.
Nii, nüüd keeran ennast pärituult, päike vasakul pool, Kiku ja Tsoome järgi. Oo jee, pilv. Ilus, suur, valge pilv. Pilves kupli all lennata on lahe! Selline siil udus tunne, mitte muhvigi ei näe, üleni valge vati sees.
Pilv.
Pilv.
Eee... a huvitav, kus ma olen? I lennuväli gde?
Pilv.
Pilv, krt!!!
Pilve lõpp.
Kesse kurat on lennuvälja tihedat metsa täis istutanud viimase poole tunni jooksul??? Lubamatu. Hmm, eemal vasakul siiski on üks lennuväli. Nüüd tuleb prioriteedid paika panna: a) metsa kohalt minema; b) lennuväljale; c) maandumisplatsile võimalikult lähedale.
No nii, metsa kohalt sain ilusti minema. Maandumisplatsile lähemale ei liigu mitte üks sentimeeter. Okei, maandun siis siiasamasse, lennuvälja tagumisse otsa. Teele võimalikult ligidale. Teisel pool sihib keegi metsa, huvitav, kes?
Post.
Teine post.
Korrapäraselt paiknevad postid.
Eee, okei, polegi vaja teele nii lähedale saada. Krt teab, kuidas allpool tuul on ja selg ees elektriliinidesse lennata ei oleks just päeva parim plaan.
Oi näe, Tsoome ka siin!
Jalad maas.
Telliks takso... ei saa, nii kui käe kupli küljest lahti lasen, paneb see mööda lennuvälja ajama. Ehk Tsoome tellis juba.
Takso. Maandumisplats. Parasemude ilkumine.

Igatahes cross country’t saime kogu raha eest!