lennuväljal whuffotamine on ohtlik

Inimene, kellel vähegi oidu peas on, alustab kevadel päevitamist nii nagu naisteajakirjad õpetavad. Kõigepealt on päikese käes 10 minutit korraga, järgmine päev 15 minutit ja nädala aja pärast julgeb juba pool tundi olla. Kusjuures kasutab päevituskreemi, mille SPF on vähemalt 20.
Seevastu inimene, kellel ei ole oidu peas, läheb lennuväljale ja lebotab seal seitse tundi jutti lõõskava päikese käes. Ühtegi hüpet ei tee, ühtegi õpilasvarju ei paki. Päevituskreemi loomulikult ei kasuta. Ilma oiuta inimene igatahes sai oma palga – nägu, õlad ja käsivarred on valusad, riides olla on valus ja magada saab ainult selili. Kusjuures ei ole see esimene kord ja miskipärast ma kaldun arvama, et ka mitte viimane.
Don’t try this at home!

ootel

Õhtuks lubati äikesetormi. Näis. Igatahes korra juba lõi välku ja müristab ka tasakesi. Äikesetorm on hea, eriti kui ta nädala sees aset leiab.
Pühapäevane hüppepäev läks igati asja ette. Muu hulgas lükati ümber mu kindel veendumus, et ma mistahes 4-way kontaktexiti suudan ära vusserdada. Seekord, näe, ei suutnud. Üle ootuste hästi õnnestunud hüpe annab ikka ülipositiivse laengu! Ja tundub, et maandumisosakonnas ka üht-teist paremuse poole liikuma hakkas.

Aga praegu on mu ees laual karp kirjaga Adobe Creative Suite. Nii et kui nüüd mõni vihmasem nädalavahetus antakse, siis pole üldse välistatud, et ma võtan kätte ja hakkan arenema. Prügikast ongi juba liiga kaua teadmiste nurgas olnud*.

* Feng shui Bridget Jonesi moodi. Kes on lugenud, see teab.

tibikoefitsent, vol.2

Hiljuti kirjutasin auto remontimisest ja tibikoefitsendist. Eile siis lõpuks võtsin ennast kokku ja kobisin esindusse katastroofipiirkonda ette näitama. Asi näeb välja selline:

No ja mis te arvate, palju remonditöll (hästi abivalmis ja sõbralik) töö hinnaks pakkus? 5000-6000 krooni. No ei ole olemas! Mul vajus kohe karp lahti ja ei osanud midagi kosta selle peale. (Tegelikult oleks tahtnud midagi väga roppu öelda. Aga ma olen korralik ja hästikasvatatud tüdruk ning ei tea nii roppe sõnu, mis adekvaatselt oleks väljendanud mu mõtteid sellel hetkel.)
Igatahes tagurpidi ma sealt tagasi tulin ning viimased 2 päeva olen süvenenud automaalerluse ja keretööde põnevasse maailma, in search of väheke madalam tibikoefitsent. Ilmselt mu blogi lugejate hulgas eriti arvukalt automaalreid ei esine, aga kui kellelgi on olnud samasugust kogemust või teab soovitada usaldusväärset tegijat, siis igasugune info on teretulnud!

100!

Et siis jah, alates eilsest on elo 100 hüppega skygod(ess)! Plaanis oli 7-way, mina Kikuga baasiks (no ilgelt nõme oleks ju oma sadaveid kuskilt kaugemalt üksinda pealt vaadata, onju). Kokku sai lõpuks 4-way, aga igatahes baas oli oma ülesannete kõrgusel, pidas kõikidele rünnakutele edukalt vastu ja breikis off vabatahtlikult kokkulepitud altituudil :) Tänud osalejatele, kaasaelajatele ja õnnesoovijatele!
Nüüd ma pean siis vist seisusele vastavalt üritama mõnevõrra ülbemaks muutuda, nagu selgeks tehti. Noblesse oblige või nii. Igatahes parasemud, kelle hüpete arvu väljendatakse ühe- või kahekohalise numbriga, võivad profülaktika mõttes mind juba teietama hakata!
;)

Jane kutsa

.

Jane sai minu eelmisest postitusest innustust ja upgrades ühe varjupaiga kutsa kodukutsaks! Tüübi pilte veel siin.

kutsikad

Keegi südametu värdjas jättis nädalavahetusel Nõmme metsa 2 kutsikat, 3-4 nädalased, isased, keskmist kasvu / suurema koera omad. Kui saad neile kodu pakkuda või tead kedagi, kes saaks, küsi minu käest kontakte.

UPDATE: Kutsikatel kodud leitud!

tehtud, teoksil

Eh, kiire on, blogimisekski ei leia aega.
Aga nv hüppemuljed tuleb ikka üles tähendada. Pühapäeval sai kaks 3-way’d kirja. Kõigepealt lendasin Elile ja wollile baasiks, mis viga kukkuda kui teised kogu töö ära teevad :) Donut jäi küll poolik, aga so what, see oli lihtsalt 100% fun hüpe, ikkagi hooaja esimene 4 km. Mõnus oli lennata!
Teist 3-way'd Tuukri ja Lauriga iseloomustab hästi lause “miks minna otse kui saab ka ringiga” ehk siis pikeerisin Tuukrist mööda nagu va vana albatross, ikka siuh ja siuh, edasi-tagasi. See ei olnud plaanis :), aga kesse siis oskas arvata, et horisontaalkiirus nii suureks läheb. Igatahes ca 2000 peal õnnestus ka kokku saada, tuli siis 2+1-way :) Nüüd jääb vaid loota, et järgmiseks nv-ks antakse ilma, kõrgust, lennukeid ja lennuvälju.

Tänase päeva positiivne üllatus oli kõne endiselt kursusekaaslaselt, kes mu internetitsi üles oli otsinud ja käis välja ettepaneku korraldada rühma kokkutulek. Tore rühm oli, aga miskipärast katkesid kõik sidemed koos ülikooli lõpetamisega. Seda põnevam oleks jälle näha inimesi, loodetavasti selle orgunniga hakkama saadakse.

Ja negatiivne on avastus, et neljarattaline sõber leidis olevat sobiliku aja roostetama hakata. Mõeldud, tehtud. Nii et ees seisab käik teenindusse ja (tõenäoliselt) mõõduka tibikoefitsendiga korrutatud arve. (Huvitav, kas tibikoefitsent tuleks väiksem / jääks ära, kui ilmuksin teenindusse õlistes tunkedes, mutrivõti taskust välja tolknemas? Peaks proovima. Samas muidugi, kui õliste tunkede ja mutrivõtme soetamise maksumus ületaks potentsiaalse tulu, pole asjal erilist mõtet.)

eksistentsiaalsetel teemadel

Tuli tahtmine veidi eksistentsiaalseid heietusi kirja panna. Niisama. Teemal – miks ma hüppan langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?
Esimene, whuffo-kompatiibel vastusevariant oleks, et adrenaliin ja ekstreem ja kõik need muud värgid. Aga minu puhul ei pea eriti paika. Ma ei ole üldse kindel, mida täpselt adrenaliiniks nimetada (ei pea silmas keemilisest, vaid ikka rohkem emotsionaalsest seisukohast). Miskipärast see seostub mul eelkõige hirmu ja eneseületamisega. Et kardad midagi, aga teed ikkagi ära ja pärast oled sillas. Aga hirm ja eneseületus on asjad, mida mina pole lennukiuksel seistes tundnud. Ausalt kohe. Mingit “ma ei julge” või “mikskuradipärastmajällesiiaronisin” mõtet ei ole mulle kunagi pähe tulnud. Ma ei tea miks – võimalik, et mulle pole veel päriselt kohale jõudnud (ja sel juhul ega vist enam ei jõua ka), millega ma õigupoolest tegelen. Mis ei tähenda, et ma ei oleks ettevaatlik. Olen küll - aga see on selline ratsionaalne ettevaatus. Ma lihtsalt kardan teistsuguseid asju. Kuidas näiteks algaja suusahüppaja julgeb esimest korda hüppetornist alla tulla? Mina ei julgeks. Igasugused trikirattureid ja rulatajaid on ka jube vaadata (õigemini, ei ole jube vaadata, vaid ennast nende asemele kujutleda). Pea ees vette hüpata ma ka ei oska. Sisemine enesealalhoiuinstinkt ei lase ja ega ma eriti ei kipugi. Lennukiuksel on kõik teisiti, selline mõnus ärevus (liblikad-kõhus-tunne) on sees, aga hirmust ei jälgegi. Äkki hoopis toosama ärevus ongi see nõndanimetatud adrenaliin? Mine sa võta kinni.
Aga miks siis ikkagi? Kui küsida, milline üksainus sõna langevarjumisega seoses esimesena pähe tuleb, siis - vabadus. See vabadus on palju-palju suurem kui teadmine, et su ümber on kilomeetrite viisi lagedat taevast. See vabadus algab su peast ja hingest ning väljendub su ellusuhtumises, väärtushinnangutes ja valikutes. Sa väärtustad vähem asju ning rohkem emotsioone, elamusi, tegevusi. Teel olemist kohale jõudmise asemel, protsessi tulemuse asemel. Ja on tore näha enda ümber inimesi, kellega sa oled ühel lainel. See ei tähenda, et peaks mõtlema ühte moodi (eieiei!), vaid seda, et igaüks mõtleb nagu tahab ja siis need mõtted tõmbuvad ja tõukuvad ja liiguvad omasoodu piirideta ruumis (umbes nagu p..sseläinud bigway-zooload :) ja kui hästi läheb, siis tekitavad ka mingit sünergiat, aga see pole peamine. Isiklik vabadus on. Et sa julged tahta elult enamat ning su mõte on piisavalt ergas mõistmaks, et see samm tühjusesse aitab sind mööda rutiinist ja normist ja argipäevasest hallusest. Sa näed maailma ju lihtsalt teise nurga alt kui tavalised inimesed.
Nii et ma ei ole adrenaliinisõltlane, vaid pigem emotsioonisõltlane. Langevarjutamine annab mulle midagi, mida ma mitte kuskilt mujalt ei saa. Ehk, dropzone.com-ist laenatud mõttetera - life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.

Miks sina hüppad langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?

mina töötan siin!

... ehk minu tagasihoidlik panus Parasiili kontoripiltide väljanäitusele.

... ja veel üks hooaeg avatud!

Hooaja esimene hüpe seljataga ja jälle inimese (loe: langevarjuri) tunne tagasi. Pühapäeva hommikul pärast esimesi sõnumeid panin kella 12-ks helisema ja magasin südamerahus edasi. Ja kui ma siis peale 11 silma juhuslikult lahti tegin, hakkas järsku kiire. Selline hüppenälg oli peal, et hommikusöögiks võileiba tehes käed värisesid :) Värisesid veel ka lennuki ukse peal, aga kui kord uksest väljas, oli kõik juba väga hästi. 2-way tuli ka hooaja esimese hüppe ja 2500 m kohta täitsa hästi välja. Aga järgmine kord tahaks ikka nelja peale juba.
Vahemärkus veel usalda-aga-kontrolli-osakonnast: see, et vari on juba üks kord üleval käinud, ei pruugi tähendada, et ka Cypres on sisse lülitatud. Õnneks kontrollisin, õnneks ei läind tarvis ei mul ega eelmisel hüppajal :)
Ja päeva kurioosseim lause on kellegi värske mudilase suust kuuldud “see vabalangemine on ikka NIIIIII rõve tunne!”

Ü. piknikul jäi käimata, kahju.

P.S. Trutata FM on päev otsa vait olnud, kes vastutab???
:)