nv action

Sai siis ka see kurikuulus Malev ära vaadatud. CCP parkimisplats oli suuremalt jaolt üles kaevatud, autod risti-põiki troppis seal ning turskel Falcki parkimiskorraldajal selline nägu peas, et hakkab kohe nutma. Mulle ta siiski leidis kohakese, kas oli põhjus ilusates silmades või oli näost näha, et ma tagurpidi manööverdada ei oska, ei tea.
Film ise oli selline kõikuva kvaliteediga mu meelest. Mõned kohad häälestavad selliselt, et vot selle filmi jooksul saan kõvasti naerda ning siis tuleb mingi Lembitu ja hööveldab ja hööveldab ja hööveldab. Vint sai liiga üle keeratud ja kohati hakkas igav, aga üldmulje siiski positiivne – täitsa vaadatav värk.

-------------------------

Aga nv oli uskumatult ilus, highlights’iks MRI 200.-nda bigway (Villemi video ja pildid – mina olen see valge kiivriga, kelle põhivarju klapp lipendab tuules). Kõik 12 olime koos küll ainult maa peal ja lennukis :P, aga ikkagi kõva sõna ning emotsioonid ajasid igast otsast üle. Pühapäeva viimasel tõusul jäi Villemi kaamerasse veel üks ambitsioonikas nikavo-ne-ubili-i-slava-bogu-way. 240 km/h headdown’is maa poole kihutavale baasile järgi lendamine on igati põnev challenge ning oma koha leidmine selles koosluses polnud kergete killast ülesanne, aga igatahes ajas veel õhtul koduski naerma. Ma nüüd riskin pateetiliseks muutuda, aga aitäh, parasemud, et te olemas olete!

huvitav...

... miks on nii, et sümpaatia tekib tasahilju, aga antipaatia (ehkki küll harva) nö. esimesest silmapilgust? Ehk siis see, kui hästi sa kellegagi klapid, kujuneb aja jooksul, aga see, et kohe kindlasti ei klapi, on esimesest hetkest selge.

kolereklaam

Mind haarab iga kord ühe üürikese hetke vältel õudus, kui ma Delfis või kuskil seda hernehammastega poisi pilti näen. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on EPKK Tunnustatud Eesti Maitse reklaamiga, aga no andke andeks, selline valulise grimassi ja roheliste hammastega laps mul küll kuidagi tervisliku toitumisega ei seostu. Saatke see laps hambaarsti juurde, palun, ja lõpetage tema kannatuste eksponeerimine avalikus internetiruumis.

katk ja ikaldus

Täna hommikul õnnestus oma neljarattaline sõber mõlki sõita. Pärnu mnt.-l aeglases jorus linna poole kulgedes otsustas üks tibi järsku ilma nähtava põhjuseta pidurid blokki vajutada. Tibi nr. 2 tema selja taga oli sunnitud sama tegema ning siis tuli madallennul tibi nr. 3 ja pani litaka ära. (Te vist juba arvasite, kes on tibi nr. 3.) Pidurdasin küll ja mitte vähe, aga tee oli vihmast märg ja no ei saanud piisavalt kiiresti pidama. Esimene mõte oli rool rapsaki vasakule, teine mõte eieieiiiii, seal ju ka autod sõidavad. Teine mõte tuli õnneks piisavalt kiiresti, muidu oleks lugu hapumini lõppenud. Hoog ei olnud suur ning seekord siis piirdusime üsna tagasihoidliku mõlgiga esiotsas, teisel tagumine pamper lahti ja ripakil.
Nüüd siis pool päeva kindlustuste vahet joostud. (Muu hulgas tegin sotsiaaltööd ning tõlkisin kahjukäsitluse ankeeti ühele vene mammile, kes isegi nii palju aru ei saanud, et lahtrisse kirjaga reg. nr. tuleb auto registreerimisnumber kirjutada. Palju toredaid inimesi.) Ei tea, võib-olla selle esimese tibi minema laskmine oli viga. Tema ja teise auto vahele jäi ca 0,5 mm ja eks algul oli kergendus, et kolme auto asemel ainult kaks kortsus on. Aga tegelt nii järsult ja ootamatult pidurdada pole ikka üldse viisakas. Polnud tal seal ees ka kedagi nii lähedal. Kindlustuse töll ka ütles, et oleks politsei kutsunud, oleks võib-olla vaidlustada saanud. Aga mis läind see läind ja võtsin süü enda peale. Homme siis avaneb jälle hiilgav võimalus sukelduda autoremonditööde põnevasse maailma. Jeee.
Loo moraal: lapsed, hoidke pikivahet! Ja lapsed, krt, ärge ikka niisama nalja viluks keset teed pidureid blokki vajutage, eks!

mõni asi kohe hullupööra meeldib…

... ehk siis alates sellest nädalast saab jälle kaks korda nädalas flamencot tantsimas käia. Seelik mahtus veel jeeli-jeeli selga, aga hingamisest ei tulnud siis enam eriti midagi välja. V. murettekitav, aga see ongi selline indikaator-seelik. Õnneks paistis, et umbes 90%-l tibidest on sama probleem. Ikkagi 3 kuud vahet. Aga igatahes esimeses trennis keegi surnult maha ei kukkunud ja nüüd jälle silmad säravad!
Igasuguste füüsilis-sportlike aladega üldiselt on nii, et nad peavad emotsioone tekitama. Teisiti ma ei taha. Flamencot läheb juba... kaheksas aasta ning ma ei pea kunagi mõtlema endale mingeid ettekäändeid, miks ma ei saa trenni minna. Sest ma alati tahan sinna minna. Samas näiteks aeroobikuid ma eriti ei mõista. Puhtalt füüsiline rutiin mu arust. Või jooga – liiga staatiline kuidagi. Kui te nüüd ütlete, et see peaks mingi mediteerimise-värk olema, siis mu meelest see on natuke kahtlane, et näiteks 2 korda nädalas kellast kellani mediteeritakse koos 20 võõra inimesega ühes ruumis. (Siis on usutavam, kui üksi olles ja siis kui tuju tuleb.)
Mitte, et ma tahaks neid alasid halvustada miskit pidi, aga ma lihtsalt ei mõista nende pointi.
Igasugu kestvus- ja vastupidavussportide jaoks ma olen liiga distsiplineerimatu jällegi. Iseenesest metsajooks näiteks on täitsa OK tegevus, aga mõte sellest, et vot homsest alates tõusen iga hommik tund aega varem ja lähen jooksma, on vastunäidustatud. Ikka see va rutiin.
Kui flamencot ei oleks, siis võiks kõne alla tulla veel näiteks salsa või bailatino vms. Ja argentiina tango võib ka elulahe olla. Üldiselt võib nõus olla, et igasugune tervisesport tekitab hea enesetunde, aga kui palju on seal sellist linnuke kirjas / tegin ära / elan tervislikku elu rahulolu ning kuivõrd seda, et sa tõesti naudid iga hetke, mil sa asjaga tegeled?

----------------------------

Ahjaa, see kana tuli täna meile ka. 10 punkti Eesti Postile hea idee ja lööva teostuse eest. Mul siis pole ka kahju neile natuke tasuta reklaami teha.

ilus oli

Kuidas see suvi küll nii kiiresti otsa saab ah? Kuidagi ei taha pähe mahtuda mõte, et äkki see nädalavahetus oligi viimane... Eiolnudeiolnudeiolnud!!!
FS3 3. round sai laupäeval ära hüpatud. Kolmest parim tulemus, ehkki umbes pool brainlocki mul alguses tekkis. Aga see läks õnneks suhteliselt kiiresti üle. Selja pööramine tuli ilusti koha peal välja, aga V-st Accordian’i minnes liikusin natuke liiga kaugele ning tagasi tulles hoo maha pidurdamiseks kasutasin jälle tiimikaaslase keha enda oma asemel. Aga punkte sealt igatahes tuli ja õnneks stiilipunkte minu andmetel ei jagata :)
Kadri grääbis Mardi video seest ühe pildi ka välja:

Sabrega saime laupäeval juba päris headeks sõpradeks, aga pühapäeval tekkisid jälle lahkhelid ning vahepeal juba tekkinud mõtte ennast 150-se peale downsizeda teostamine jääb arvatavasti järgmisesse hooaega. Tsoome siin ükspäev kaebles, et maandumisel põlv maha panna on paha. Noh, ütleme siis nii, et kui ma laseks ennast heidutada kõikidest neist kordadest, mil ma lisaks põlvele olen maha pannud ka käed, kõhu või näo... siis ma ilmselt käiksin kaberingis või kuskil praegu :P
Ilusa punkti pani nädalavahetusele (pool)mudilaste 6-way, mulle kohe istub selline kihutamise värk :) Ja manifestimisega saab ka hüppamise kõrvalt kambakesi hakkama, ma küll üritasin ühte 1500 mudilast vargsi 4000 peale sokutada, aga näe täitsa asjatult.
Ilus oli!

unes ja ilmsi

UPDATE: FS3 videod Mardi kaamerast, proovikas, round 1, round 2.

-----------------------

Unenägu ööl vastu laupäeva.
Laupäeva hommikul tuli SMS-listi sõnum, et Leti pealt ei hüpata, kuna tolle mootor olevat kokku jooksnud. Mambur tegi elaklaste seas kiire korjanduse (mingi 34 eeku per feiss läks), hankis uue mootori ja pühapäeval oli Let jälle lennukõlbulik. Töö kiire ja korralik!

-----------------------

Pühapäeva hommikul tihedas udus Pärnu poole sõites ütlesin “aga tegelt oleks täitsa lahe sellises udus lennata...” Ära sõnusin. Esimese tõusu eel korraks nägu näidanud selgem taevas kadus kibekiiresti, kui lennuk rattad stardirajalt lahti sai ning asemele tekkis Suur Paks Pilv. Kui uks lahti tehti, paistis maad väga ähmaselt (aga ega ma ei passind kah eriti, vaja ju sooritusele keskenduda). 1200 peal breik-offides olime igatahes paksus pilves. 1000 peal sama seis, ei julgenud visata veel. 900 peal ei julgenud enam mitte visata (et krt teab kuhu ja mis suunas ma träkin...). Varju avanedes olin nagu paksu valge vati sees, nähtavus suvalises suunas ümmargune null. Õrna aimu ka ei ole, kus olen. Äärmiselt sürr tunne. Kedagi teist ei näe, nagu oleks täiesti üksi seal. Ja unenäos, mitte Pärnu taevas. Kuni 600-ni istusin pidurites ja keerutasin väga-väga aeglaselt allapoole. Siis hakkas lennurada ähmaselt paistma. Uhh, lennuvälja kohal vähemalt, aga mispidi ja kus otsas? Alles 500 peal sai pilt päris selgeks.
Selline natuke hirmuäratav usalduse ja kõhutunde värk.

----------------------

Aga muidu oli jälle FS3, 3 proovikat ja nüüd 2 võistlushüpet ka purgis. Leti pealt tulid exitid ikka nutused (kohe lennukis vale gripi võtmine ka ei aita kaasa, muide), aga AN-28 pealt lendasid ilusti. Ühesõnaga asi täitsa töötas, ehkki sekka paar bust’i ka tuli ja käe lõin vastu lennukit ära. Ja Sabrega sain paar svuubi moodi asja kätte, aga PRMKKK on mul nii veres, et ma teen ta mõnikord ka siis, kui nagu otsest vajadust ei olegi :)

----------------------

Esmaspäeva hommik, tööle minek.
Teen autovärava lahti. Lähen garaazi juurde ja avan ukse. Lähen autovärava juurde tagasi ja panen selle kinni. Istun autosse, sõidan garaazist välja ja... jään lolli näoga kinnist väravat vaatama.
Ma olen jätkuvalt selle poolt, et esmaspäeva hommikud tuleks ära keelata.

küll elu oleks lihtne...

... kui ma teaks, mida ma tahan. Mitmendat aastat tekib septembri alguses vastupandamatu soov kuskile areneda. Aga magistri jaoks ei ole aeg veel küps ning lihtsalt niisama linnukese kirja saamiseks sealt ennast läbi vedada ka ei taha. Äkki hoopis teine bakalaureus? Et teeks mingi totaalse kannapöörde…

----------------------------------

Siis ma veel vaatlesin ämblikke. Iga hommik on ilge mäsu neid kogunenud garaaziukse kohale prakku. Chillivad seal kambakesi. Aga alati ainult ühe uksepoole peal. Ma ei mõista, mille poolest see teine pool kehvem on? Ja siis veel see, et miks nad just sinna prakku ronivad? Oleks mul nii pikad jalad, ma küll ei roniks, ma arvan. Pärast koivad kõik segamini ja pusas, jaga siis, et mis kelle oma on.