mängisin golfi

Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)