Lumi

Värskelt sadanud lumi on lummavalt ilus, isegi kui sellega kaasneb hommikune lumerookimine garaazhist välja pääsemiseks ning kolmveerand tundi ummikus tigusammul edasikulgemist.

ärisaladus

Oli vaja lasta trükkida riigilippudega kleebiseid. Tellijalt tuli niru kujundusfail, muuga sai hakkama, aga värvikoodid puudu. No OK, Eesti lipu sinise koodi ma tean. Soome ja Rootsi ja Läti lipud saab ka silma järgi enam-vähem paika. Aga kesse teab, milline on näiteks Rumeenia lipp? Internetist pildi leiad, aga värvikoode mitte. Viimases hädas kõne Lipuvabrikusse* – nemad peaks ju ikka teadma.
Teadsidki. Aga ei öelnud. Pidavat ärisaladus olema.
No selle peale ei osanudki enam midagi kosta. Tegelikult võiks siis juba riikliku sümboolika kõige täiega riigisaladuseks kuulutada.

* Algul ma mõtlesin, et olen diskreetne ja nimesid ei nimeta. Siis mõtlesin ümber.

meedia

Langevarjundus ületas täna uudisekünnise üle tüki aja. Mulle kohe hirmsasti meeldib Delfis wuffode kommentaare lugeda sellistel puhkudel. Keegi murelik kirjutab seal näiteks nii:

hmm, 28.01.2005 13:24
sakus tavaliselt vist küll langevarjuga ei hüpata, kas tõesti kaldus raplast või ämarist nii kaugele

Kuusiku kohalt välja ja Sakku maanduma – vot see on juba Baumgartneri vääriline challenge.

Kirjandusrubriigist

Hiljuti avastasin, et Varrakul on ilmunud uus eestikeelne Fowles – Daniel Martin. Alates eilsest on see ka minu raamaturiiulis olemas, lahti veel ei ole jõudnud küll teha.
John Fowles on pikka aega mu lemmik olnud. Maag on lihtsalt ületamatu – läbisegi reaalsus ja müstika, vabadusetahe versus ühiskondlikud normid. Liblikapüüdja ka väga hea. Loed nagu kriminulli – nii põnev on – aga samas mitte pealiskaudne, vaid sügav ja mitmekihiline. Ja jätab fantaasiale palju ruumi, ridade vahelt võib välja lugeda vähemalt teist sama palju kui must-valgel kirjas. Tõlgenda kuidas tahad.
Fowlesi kodukal muide on päris huvitavaid artikleid, näiteks sellest kuidas mingi Rootsi tibi Bouranit otsis ning kas film The Game (Michael Douglasega peaosas) on Maagi plagiaat.
No ja enne tuleb ennast läbi närida Bill Gatesi Ärist mõttekiirusel, õnneks lõpp on ligidal. See raamat räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas tulevikus hakkavad inimesed omavahel e-maili teel suhtlema ja internetipanka kasutama. Võib leida selliseid lahedaid lauseid nagu näiteks “Arenenud riikides on paljudel valitsustöötajatel ja riigiametnikel arvuti laual”. Olid ikka ajad. Kusjuures ma ilmumisaastat ei leidnudki tiitellehelt, aga jutu järgi otsustades võib see umbes 1999 olla.

Trenni ja veepalli jääb täna minemata, haiguseuss on mind juba mitu päeva närinud. Olen püüdnud teda salliga lämmatada, kuuma teesse uputada ja meega tappa, aga ta on visa hingega. Endal mul on juba süda paha sellest meesöömisest, aga näe, tema elab.

Haloscan commenting and trackback have been added to this blog.

Esimene

Tegelikult ma olen juba tükk aega blogi pidanud. Sellist mitte-avalikku liba-blogi siis. Ammu olen tahtnud teda Bloggerisse ümber kolida, aga ikka on tundunud, et mõned mõtted on liiga isiklikud ja tsenseerimata selleks, et neid internetti riputada.
Nüüd, nagu näha, tegin ma mõtte siiski teoks.
Miks ma kirjutan? Eelkõige sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. Mõnikord lihtsalt on vaja suvalisi mõtteid või emotsioone oma ajust kuskile downloadida, et uuele kräpile ruumi teha :) ning alati pole kedagi käepärast kuulamas ja kaasa elamas/mõtlemas. Ahjaa, eks ma vist natuke edev olen ka, kes ei oleks.
Pealkirjaks sai puhtjuhuslikult “Ilma pealkirjata”. Profiili täites ei tulnud midagi pähe ja tühjaks jätta seda lahtrit ka ei saanud. Nüüd hakkas meeldima. Nii et nii kaua on ilma pealkirjata, kuni mõni muu fraas seda blogi paremini iseloomustama hakkab.