Kirjandusrubriigist

Hiljuti avastasin, et Varrakul on ilmunud uus eestikeelne Fowles – Daniel Martin. Alates eilsest on see ka minu raamaturiiulis olemas, lahti veel ei ole jõudnud küll teha.
John Fowles on pikka aega mu lemmik olnud. Maag on lihtsalt ületamatu – läbisegi reaalsus ja müstika, vabadusetahe versus ühiskondlikud normid. Liblikapüüdja ka väga hea. Loed nagu kriminulli – nii põnev on – aga samas mitte pealiskaudne, vaid sügav ja mitmekihiline. Ja jätab fantaasiale palju ruumi, ridade vahelt võib välja lugeda vähemalt teist sama palju kui must-valgel kirjas. Tõlgenda kuidas tahad.
Fowlesi kodukal muide on päris huvitavaid artikleid, näiteks sellest kuidas mingi Rootsi tibi Bouranit otsis ning kas film The Game (Michael Douglasega peaosas) on Maagi plagiaat.
No ja enne tuleb ennast läbi närida Bill Gatesi Ärist mõttekiirusel, õnneks lõpp on ligidal. See raamat räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas tulevikus hakkavad inimesed omavahel e-maili teel suhtlema ja internetipanka kasutama. Võib leida selliseid lahedaid lauseid nagu näiteks “Arenenud riikides on paljudel valitsustöötajatel ja riigiametnikel arvuti laual”. Olid ikka ajad. Kusjuures ma ilmumisaastat ei leidnudki tiitellehelt, aga jutu järgi otsustades võib see umbes 1999 olla.

Trenni ja veepalli jääb täna minemata, haiguseuss on mind juba mitu päeva närinud. Olen püüdnud teda salliga lämmatada, kuuma teesse uputada ja meega tappa, aga ta on visa hingega. Endal mul on juba süda paha sellest meesöömisest, aga näe, tema elab.