langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.