hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.