la noche flamenca

Aga mina ei oska ikka korralikult kastanjette mängida. Seega ma ilmselt üritan lihtsalt ilus olla lava peal ja simuleerida lootuses, et teised mängivad ja minu vusserdamine ei riiva kõrva :) Teine variant oleks kodus harjutada, aga naabritest on kahju.

tagasi

Kui selgus kahe tunni vaba aja olemasolu ürituste vahel, hakkasid tibid kohe sädistama, et no kas läheme nüüd shoppama või. Läheme me jee, mõtlesin mina, raputasin nad kannult, võtsin fotoka ja kaardi ja panin putku.
Võõrastes linnades on väga chill üksi ringi kolada. Olla täiesti anonüümne, minna sinna kuhu jalad kannavad, istuda välikohvikus pärastlõunase päikese käes ja omi mõtteid mõelda...

stockholm

Stockholmis on külmemat sorti ilm ja vihma sajab. Ja blogger on rootsikeelne :)
Mina jõin just superhäid kokteile koos indialase, barbadoslase (kas siuke sõna on olemas?), filipiinlase, venelase ja karja eurooplastega. Pärast kolmandat kokteili adusin, et ma indialase jutust enam eriti hästi aru ei saa (aktsent oli noh!) ja tulin tulema enne kui ta aru sai, et ma aru ei saa. (Vist.)
Nüüd ma teen veel tööd natuke.

nv update

Pärast reedeõhtust tuuletunneli videote vaatamist sai laupäeval projektiks number üks õppida mantist lendama. See muide pole üldse lihtne, kui oled 200 hüpet teistmoodi teinud ning pole harjunud keha asendi peale mõtlema. Raske ka ei ole, aga lihtsalt vaja kogu aeg meeles pidada.
Exitid on jätkuvalt võileivad. Eilne kolmas katse, kus mina olin front floater, juba peaaegu lendas. See-eest päeva esimesel üritusel crashisin näoli CV ranitsasse. Nüüd on nina paistes ja sinine, käisin täna jumestuskreemi ostmas :)
Huvitav fenomen, et pärast hüppepäeva tekivad alati gripi võtmise kohtade juurde sinikad. Isegi siis, kui no contact asju lennata.
Täna sai avatud kodune grill & chill hooaeg. Mõnus!
Homme Stockholmi, neljapäeval tagasi.

Kopenhagen õitseb

kahe tunni pärast...

... heliseb äratuskell ja ma pean hakkama asju pakkima... aga und ei ole. Ööinimene. Eks homme kirun ennast, kui õhtusöögilauas silmad kinni hakkavad vajuma.
Nädalavahetusel sai lennatud. Ja ära lennatud :) No ma ei tea, mis nipiga teie seal astme peal sabapoolses otsas püsite. Ma hoidsin küll omast arust küünte ja hammastega lennuki küljest kinni... aga tuul nügis ja nügis ja ühtäkki lõppes aste otsa. Lahkumine oli ebaväärikas :) Aga nii ma seda asja ei jäta!
CV kakssadavei oli puhas fun. Mulle kohe hullusti meeldib speedstar'e lennata.
Mõned hetked hämmeldust, leides ennast ühel hüppel pärast avamist jõe kohalt, mets ümberringi. Followed by sportlik jalgsimatk.
Üks suur ehmatus laupäeva viimase tõusu maandumisi vaadates. Ärgu enam tehtagu!
Ja mul on hea meel, et ma ei lasknud ennast veenda svx-i stiletsiga lennukisse ronima. Kui sisetunne ütleb ei, siis ongi ei.

pikk nädalavahetus

Laupäev oli see päev, kui ma esimest korda elus keeldusin lennukisse ronimast selle pärast, et sigakülm oli. Hoolimata sellest, et viis kihti riideid oli seljas. Huvitav kas minust on vana kala saanud või :)
Pühapäeval sõitsin Kuusikule ja tunnike hiljem sama targalt tagasi, sest 8 inimesega lennukit ei täida. Paraku mu enda laupäevane reeturlikkus võtab mult õigustuse siin sel teemal pikemalt tänitada.
Esmaspäeval sai Hollywoodis ekstreempidu väisatud. Ma ikka salaja lootsin öösel tänavatel neid kurikuulsaid mässulisi ka näha (elama peab ju ohtlikult), aga null inimest oli väljas. Volbriöö veel ka, eksole. Korra küll sõitis üks auto mööda Pärnu maanteed, keegi tshikk poolest saadik aknast väljas ja kiljus heleda häälega ”Eesti! Eesti!” Siis ronis autosse tagasi. Kedagi ei kottind.
Teisipäeva hommikul avanes surnuaial sama imelik pilt – ei olnud inimesi! Venelaste komme 1. mail oma lähedaste haudadel piknikku pidamas käia on mulle alati kummaline tundunud, aga tänavune inimtühjus oli veel kummalisem... Kuiva seaduse mõju?