orav

Täna öösel nägin unes marutaudis oravat. Oli teine rõdu kaudu tuppa pääsenud. Suure vaevaga sain ta välja aetud, aga tüüp oli väga visa hingega ja näris pool trepikoja ust ära, nii et see nägi välja nagu need saloonide uksed vesternites (teate küll, siuksed kahe poolega, mis plinn-plänn lahti käivad). Kusjuures mingi osa ajast see orav meenutas kangesti mu kassi, kes, olgem ausad, tavaliselt peabki ennast ülal nagu marutaudis orav. Õnneks ärkasin üles enne, kui see väike peletis korteriukse kallale jõudis.
Selline unenägu teeb üsna nõutuks ja guugeldasin pulliviluks välja ühe unenägude seletaja. Orav pidi tähendama kosjaõnne ja kasu kauplemisel, uks kiiduväärt ja õiglast tegu ning must kass hädaohtu sõprade poolt.
Krt, mitte midagi ei saa aru :)

polüglott

Kui sa oled veetnud osa oma päevast üritades mingitest poolakeelsetest dokumentidest aru saada ja neid läbi english’i eesti keelde tõlkida ning sekka lugenud-kirjutanud lätlasele ladina tähtedega vene keelt, siis võib vabalt juhtuda, et juhatad umbkeelsele eksinud vene penskarile teed sõnadega “etot bolshoi zjoltõi building”. Sest sõna “dom” ei tule lihtsalt pähe. Ise aru ka ei saa, et midagi nihu läks.
Järgmine nädal tööl tõotab suht piinarikas tulla. Üks asi, mis mulle kohe üldse ei istu, on uute inimeste värbamine ja välja õpetamine. Nad, suslikud, on ju teinekord jube kavalad ja mina pole ka suurem asi inimestetundja esimesest pilgust. Vähemalt eile õhtul CV-sid lugedes sain naerda – täitsa müstika ikka, mida mõned inimesed sinna kokku kirjutavad. Ilguks kohe hea meelega pikemalt sel teemal, aga mu eetilisem mina (jah, on selline) jäi seekord peale. Piirdugem siis tõdemusega, et kui inimene “gradueited cum lauga” mingi õppeasutuse, siis tema excellent keelteoskus ei ole just teab kui usutav.

see on äri

Kodumaises nõndanimetatavas väikeettevõtluses esineb ikka aeg-ajalt nii palju susserdamist ja bäkk-stääbimist, et emigreeru või ära kuskile. Mitte et see mind enam üllataks, aga pettumuse valmistab küll mõnikord, eriti kui inimesele mingi koguse usalduskrediiti oled eraldanud. Igasuguseid asju võib teha, aga olgu siis ka piisavalt julgust ja ausust öelda, et mulle enam vanaviisi ei sobi ja vot teen jah nüüd hoopis nii. Selgroo olemasolu on omadus, mis mind alati on köitnud nii inimeste kui organisatsioonide puhul ning vahendeid valimata rahal sabas jooksmine on ikka ilgelt lühinägelik ja kräpp viis oma elu elada.
Teisest küljest, mul oligi eile tülinorimise tuju ja siis on ju täitsa kena, kui keegi põhjuse kandikul ette annab.

hall

“Ja tänase esimese ettekandega esineb siis Eveli.” Mul oli vist märkimisväärselt loll nägu peas, kui ma teetass käes ja uni silmas hommikul koosolekule lonkisin, plaaniga pool tunnikest lihtsalt vaikselt vegeteerida, ja siis sellise tervituse osaliseks sain. A õnneks see oli lihtsalt mu kolleegide jõhker nali ning vegeteerimine sai toimuda plaanipäraselt.
Elisabethtown mulle meeldis. Selline mõnusalt sooja huumoriga film süngetel teemadel, isegi happy end ei läinud liiga imalaks kätte ära. Soovitan.
Aga muidu on kõik ümberringi nii kuradima hall, et karju appi. Mida need inimesed, kes päikesepatarei jõul töötavad, endaga peale peavad hakkama?

järelmõjud

Ei noh, mis ma oskan öelda – väga äge üritus oli, tegijad olete ja oleme! A kes ütleks, miks täna töö kuidagi ei taha sujuda? Ja kuhu pühapäev kadus?

kirjandusrubriigist vahepeal jälle

Kuna iseenesest koju kätte tulnud Eco Roosi nimi mult nina alt ära virutati, siis raamaturiiuli revideerimise käigus jäi pilk pidama Meistril ja Margarital. Mis seal siis ikka, enda ees oli ka juba natuke piinlik, et seda raamatut siiamaani lugenud ei ole.
Iseenesest päris muhe lugemine omas zanris, seda enam, et mõningase eelarvamusega võitlema pidin. Sest tegelikult zanr kui selline ei ole üldse minu maitse. Igasugused anomaalsused nagu rääkivad kassid ja inimesed, kes karistamatult eiravad füüsika seadusi jne. Et, noh, on kohe aru saada, et TEGELIKULT ei saa nii olla :P Neid müstilisi nähtusi võib (minu maitse järgi kirjutatud) raamatus (või ka filmis) olla täpselt nii palju, et pea-aegu nagu võiks päriselt ka nii olla. Aga mitte rohkem, palun. Nii et kõikvõimalikud Pratchettid, Potterid ja Sõrmuste isandad võivad rahulikult kuskilt mujalt endale jüngreid otsida.
Aga üldse, ma vist ei ole keskkoolist saadik vene kirjandust lugenud. Suurem süü selles lasub Dostojevskil, kelle Kuritöö ja karistus juhib mäekõrguselt Maailma Kõige Masendavamate Kirjandusteoste edetabelit. Ja siis veel see nimede värk. No miks ei võiks inimestel olla ilusad lühikesed ja meeldejäävad nimed? Ei, raudselt peab ühes raamatus olema näiteks Ivan Nikolajevitsh ja Nikolai Ivanovitsh ja Mihhail Sergejevitsh ja Sergei Mihhailovitsh ja nii edasi. Rääkimata sellest, et neil kõigil on lisaks veel perekonnanimed pluss hüüdnimi või kaks ja kõige tagatipuks mingi totakas ametinimetus või värk, näiteks esimees või regent, aga halvemal juhul ka prokuraator või filbustjeer. (Who the hell is a filbustjeer???) Mõned perekonnanimed on üldse nii pikad, et sa ei viitsi neid välja lugeda, vaid jätad enam-vähem meelde, kuidas see nimi välja näeb ja mis tähti seal on. Misjärel mõni peatükk hiljem ilmub välja teine tegelane, kelle nimi näeb suht sarnane välja ja kus on ka samad tähed, aga natuke teises järjekorras. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sul tekib näiteks paarinädalane paus lugemises ja kui uuesti raamatu kätte võtad, ei ühenda kohe kõiki neid nimesid omavahel ära, vaid hakkad näiteks arvama, et Stepan Aleksandrovitsh ja paar peatükki varem figureerinud Stjopa on kaks erinevat inimest. Ja kui sa siis oma eksitusest lõpuks aru saad, tuleb kõik vahepeal loetu selle uue info valguses re-evaluateda pluss õppida elama teadmisega, et su aju on umbes hernetera suurune ja peegelsileda koorega.
Vot selline vene kirjandusklassika süvaanalüüs teile siis täna, olge lahked.