kirjandusrubriigist vahepeal jälle

Kuna iseenesest koju kätte tulnud Eco Roosi nimi mult nina alt ära virutati, siis raamaturiiuli revideerimise käigus jäi pilk pidama Meistril ja Margarital. Mis seal siis ikka, enda ees oli ka juba natuke piinlik, et seda raamatut siiamaani lugenud ei ole.
Iseenesest päris muhe lugemine omas zanris, seda enam, et mõningase eelarvamusega võitlema pidin. Sest tegelikult zanr kui selline ei ole üldse minu maitse. Igasugused anomaalsused nagu rääkivad kassid ja inimesed, kes karistamatult eiravad füüsika seadusi jne. Et, noh, on kohe aru saada, et TEGELIKULT ei saa nii olla :P Neid müstilisi nähtusi võib (minu maitse järgi kirjutatud) raamatus (või ka filmis) olla täpselt nii palju, et pea-aegu nagu võiks päriselt ka nii olla. Aga mitte rohkem, palun. Nii et kõikvõimalikud Pratchettid, Potterid ja Sõrmuste isandad võivad rahulikult kuskilt mujalt endale jüngreid otsida.
Aga üldse, ma vist ei ole keskkoolist saadik vene kirjandust lugenud. Suurem süü selles lasub Dostojevskil, kelle Kuritöö ja karistus juhib mäekõrguselt Maailma Kõige Masendavamate Kirjandusteoste edetabelit. Ja siis veel see nimede värk. No miks ei võiks inimestel olla ilusad lühikesed ja meeldejäävad nimed? Ei, raudselt peab ühes raamatus olema näiteks Ivan Nikolajevitsh ja Nikolai Ivanovitsh ja Mihhail Sergejevitsh ja Sergei Mihhailovitsh ja nii edasi. Rääkimata sellest, et neil kõigil on lisaks veel perekonnanimed pluss hüüdnimi või kaks ja kõige tagatipuks mingi totakas ametinimetus või värk, näiteks esimees või regent, aga halvemal juhul ka prokuraator või filbustjeer. (Who the hell is a filbustjeer???) Mõned perekonnanimed on üldse nii pikad, et sa ei viitsi neid välja lugeda, vaid jätad enam-vähem meelde, kuidas see nimi välja näeb ja mis tähti seal on. Misjärel mõni peatükk hiljem ilmub välja teine tegelane, kelle nimi näeb suht sarnane välja ja kus on ka samad tähed, aga natuke teises järjekorras. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sul tekib näiteks paarinädalane paus lugemises ja kui uuesti raamatu kätte võtad, ei ühenda kohe kõiki neid nimesid omavahel ära, vaid hakkad näiteks arvama, et Stepan Aleksandrovitsh ja paar peatükki varem figureerinud Stjopa on kaks erinevat inimest. Ja kui sa siis oma eksitusest lõpuks aru saad, tuleb kõik vahepeal loetu selle uue info valguses re-evaluateda pluss õppida elama teadmisega, et su aju on umbes hernetera suurune ja peegelsileda koorega.
Vot selline vene kirjandusklassika süvaanalüüs teile siis täna, olge lahked.