neljapäev, märts 31, 2005

7 päeva hiljem

Ei ole ammu nii suures kontsentratsioonis rõõmsaid nägusid näinud kui täna veerand viie paiku kontoriuksest sisse astudes. Keegi ei osanud oodata, et ka mina gripihooaja ohvriks langeda võin. (Mu oma süü ka muidugi, arvestades, et viimase kuue aasta jooksul pole ma mitte ühte päevagi haiguse tõttu töölt puudunud.) Täpselt nädal tagasi läksin kerge köhaga veepalli ja järgmisel hommikul oli 39 palavik ning selline nõrkus, et ei jaksanud voodist välja ronida. Ja nii nädal aega. Muuhulgas püstitasin vist isikliku magamisrekordi – 16,5 tundi järjest.
Nüüd siis istun kontoris ja üritan midagi aru saada sellest metsikust paberivirnast ja meilindusest. Nagu mingis teises aegruumis tegutseks. Ülemus on mu laua ära koristanud (ei saa ka hetkekski selga keerata). Mõtlesin, et tulen ja viskan korraks pilgu peale enne kui homme täie hooga alustan, aga vot sulle säh. No vähemalt blogidele olen jõudnud kiire ringi peale teha :) Nüüd on kell juba nii palju ka, et ma ei hakka üldse latti kõrgemale seadma. Tulgu siis homme mis tuleb.
Haige olles juhtub kummalisi asju. Näiteks on vahepeal väljas soojaks läinud. Nädal tagasi olid veel paksud lumevallid igal pool, nüüd on tänaval asfalt väljas. Ja kinnastega pole ka eriti midagi teha.
Ja maitsmismeel ja söögiisu on kadunud. Täitsa läinud. Ainsad asjad, millel olen mingigi maitse suutnud tuvastada, on apelsinid ja Kadarbiku vaarika-mustika smuuti. Kõik muud asjad käivad suus ringi ja maitsevad nagu saepuru. Avastasin just, et äsja manustatud suitsukana-virsiku salat sisaldas ka kreeka pähkleid. Oleks ma seda teadnud. Ma ei söö ju pähkleid. Täielik issanda ime on aga see, et ma olen nädal aega elanud ilma shokolaadita. Ei oleks iialgi uskunud, et see võimalik on.
Siis ma hakkasin veel kodus igavusest Ladina-Ameerika seebikaid vaatama. Kõik need Milagrosed ja Metsikud kassid ja Metsikud inglid, nii palju kui torust tuli. How low can you go, eh? Esialgu proovisin küll Fowlesi “Daniel Martini” lõpuni lugeda (ikkagi 900 lehekülge), aga nii umbes 90% ajust oli out of order ning Fowles väärib rohkemat respekti. Allesjäänud 10% pidasin piisavaks, et seebikatest aru saada. Eksisin, muide. No näiteks, ühes seriaalis oli tegelane nimega Luis Mario. Paarikümne minuti jooksul sai selgeks, et Luis Mariol on
1) silikoonfuuriast abikaasa Eva, kellega kõik on küll juba läbi, aga abielu veel lahutamata;
2) armastatu Maribella, kelle LM tahtis just maha jätta, kuid siis jäi Maribella autoõnnetuse tõttu pimedaks ning ausa mehena otsustas LM tema kõrvale jääda;
3) napid nädalapäevad tagasi sündinud tütar, kelle ema on hoopis kolmas naisterahvas nimega Rosaura.
No okei, imelik küll, aga siiamaani veel kuidagi arusaadav, kultuurierinevused ja värgid ju. Aga kui nüüd võtta arvesse fakt, et selles seriaalis oli Luis Mario ilmselgelt positiivse kangelase rollis, siis vot selle koha peal lõppes otsa too viimanegi 10%.
Siis ma otsustasin, et tulen tööle.

kolmapäev, märts 23, 2005

lõunane shoping

Nii, väike poeskäik seljataga. Ostud:
1) Hantlid. Peagi algaval (ja minu jaoks neljandal) langevarjutamise-hooajal on mul tõsine plaan fleerimine selgeks õppida. Mis tähendab, et nõrgad käed on out. (Kui nüüd päris aus olla, siis esialgne plaan nägi ette hantlite soetamist juba sügisel ja talve jooksul tugevaks saamist, aga miskipärast nii ei juhtunud. Ma ei mõista, kuidas plaanimajanduse osakonnal õnnestub pidevalt niimoodi lati alt läbi joosta.) Kui siis ka maandumised sama koledaks jäävad, on asi ilmselt ikkagi mu peas kinni. Ja see oleks juba keerulisem lugu.
2) Lilleseemned. Kress ja petuunia. Ei ma ei tea, kuhu ma nad külvan või mis ma nendega teen. Peenraid kaevata ma nagunii ei viitsi. No aga ma ei saa lihtsalt mööda minna nendest lilleseemne lettidest ilma sealt midagi kaasa krabamata. Jumal tänatud, et nii nigel valik oli :) Ilge himu on midagi idandada. Eks ma siis teen rõdukasti tootsi peenra. Kui kass istandust enne segi ei peksa.

esmaspäev, märts 21, 2005

tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…

kolmapäev, märts 16, 2005

üle mõistuse

Ma kohe ei saa aru inimestest mõnikord. On ta nüüd lihtsalt pedant kuubis või sulaselgelt pahatahtlik või vajaks sootuks diagnoosi. Jutt käib tööandja kliendist. Selliseid tüüpe nagu täna sattub õnneks haruharva ette. Kõigepealt ta laseb oma tellimust 10 korda muuta ja ümber vormistada. Ise ei tea, mida tahab. (Seda muidugi teab, et tahab üliodavat ja megakvaliteetset ja ülehelikiirusel.) Pärast töö kättesaamist avastab, et oleks ikka võinud teistsugune kujundus olla (mis siis, et ta on selle eelnevalt kinnitanud). Oma vigu ei tunnista (mis siis, et need on must-valgel kirjas). Otsib elu eest, mille kallal norida ja kui ei leia, siis mõtleb välja. Ükski väljapakutud kompromisslahendus ei sobi. Statoili stardikomplekti talle soovitada ei saa, sest siis ta ilmselt jätaks kõik arved tasumata (ja summa ei ole mitte väike). Ei jäägi muud üle, kui head nägu teha ja talle jalamatiks olla. Jumal tänatud, et ma ise temaga asju ajama ei pea, sest minu kannatus katkeb sellises olukorras väga kiiresti.
Lahe erand küll meenub mõne aasta tagusest ajast. Umbes sama sorti klient oli. Müügiinimene oma hädas tahtis tema arutute nõudmistega meili mulle edasi saata ja lisas teksti a la “see kuradi iriseja ei ole ikka millegagi rahul”. Ja muidugi kogemata saatis selle reply’ga kliendile tagasi. Oi meil oli häbi! Aga pärast seda tüüp käis nagu nööri mööda, ühtegi paha sõna enam ei tulnud. Ja oli veel pikki aastaid meie klient.

esmaspäev, märts 14, 2005

olen ülalpeetav

Töökaaslane toidab mind juba mõnda aega. Täitsa vabatahtlikult, ei tea kas ma näen siis nii näljane välja kogu aeg. Alustades kommidest ja küpsistest ja lõpetades kaalika ja sinihallitusjuustuga. Ainus häda on see, et tal käivad aeg-ajalt mingid tervisliku toitumise hood peal. Täna vedas, sain left-over-moosipiruka. Aga ükskord pakkus ta mulle rohelise tee ja aloe vera jogurtit, mis nägi nii kahtlaselt roheline ja tervislik välja, et ma loobusin. Koostisainete järgi otsustades tundus ka pigem pealemääritava kui sissesöödava tootega tegu olevat. Minu jaoks tähendab tervislik toitumine parimal juhul seda, et saiapoest ostan lihapiruka asemel kapsapiruka (põhimõtteliselt köögivili). Igatahes, kolleegid ruulivad!
Aga nädalavahetusest rääkides, ElaK-i esindus Tervexil oli tõesti ülimegahästi korraldatud! Ja Liisu koolitas välja terve osakonna jagu uusi ja mitte nii uusi manifestibitche. (Tegelikult 2 neist ka manifesti… eee… isased? Või kuidas oleks poliitiliselt korrektne nimetada mees-tüüpi manifestibitche :)?)

neljapäev, märts 10, 2005

merkuur, teadagi



Töökaaslased on oma sünnipäevad viimasel ajal kuidagi meeldivalt lühikeste intervallidega organiseerinud. Ka tänane tööpäev algas tordisöömisega ja jätkus progresseeruva joobega (ei-ei, ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud). Lisan foto, spetsiaalsete tervitustega tühja kõhuga lugejatele :)
Nüüd olen oi kui laisk. Noh vähemalt trenn jääb täna ära La Mancha mehe tõttu. Mida ma tegelikult ise tahaks ka vaatama minna. Veepalli ajaks vast suudan ennast koguda.
Tänase päeva konkurentsitult kõige kummalisem lause: "Alati, kui Merkuur on retrograadis, hakkan ma kuidagi imelikult riietuma." Nojah. Selge see.

teisipäev, märts 08, 2005

elu on ilus!



Originally uploaded by
No lihtsalt on ju! Kõik läheb kogu aeg paremaks. Kui veel mõni aeg tagasi tundusid jutud kevade peatsest saabumisest mulle kellegi paduoptimisti ebareaalse pettekujutelmana, siis nüüd viimastel päevadel on isegi mingid linnud hommikuti laulda räusanud. Ja öös on asju (unenäod) ja päevas on ka asju (a vat ei ütle, mis asju :). Ja mu laual on igavene pahmakas imeilusaid tulpe. Ja mingi võõras mees saatis mulle naistepäeva puhul e-kaardi. Mul pole aimugi, kes ta selline on. Aga ma arvan, et ju ta on üks tore mees :)

esmaspäev, märts 07, 2005

jätke marid rahule!

Mina, poliitiliselt täiesti ükskõikne inimene, andsin täna oma hääle selle poolt, et Vene võimud lõpetaks mari rahva ahistamise. Krt teab, kas sellest häälest mingit kasu on. Lihtsalt juhtumisi on üks intelligentsemaid inimesi, keda mul on olnud rõõm tunda, mari rahvusest. Ja oleks kurb, kui E. juttudest ja fotodelt tuttav, aga minu jaoks natuke müstiline maa ja kultuur lakkaks olemast.
Toetusallkirja saab anda siit.

reede, märts 04, 2005

juriidiline kurioosum

Sattus kätte ühe transpordifirma teenuse pakkumise leping. Paarkümmend lehekülge paberit pluss “tiitelleht” pealkirjaga LEPING ja tekstiga “Käesolevaga aktsepteerime antud teenuse pakkumist ja selle lisasid osapoolte vaheliseks lepinguks”. Allkirjad, koht, aeg jne. Lisaks sulgudes märkus “palume tagastada ainult antud leht”.
Ma ei ole küll kõige pädevam inimene õigusalastes küsimustes, aga millist juriidilist jõudu selline “leping” omama peaks? Kesse pärast ütleb, mida see pakkumine ja lisad sisaldasid? Enda arusaamist mööda ma kirjutan alla kõigele ja ühtlasi ei millelegi.

kolmapäev, märts 02, 2005

stardikapital meestele!

Inimesed ikka mõtlevad pentsikuid asju välja mõnikord. Võrdlesime meeskolleegiga mobiiliarveid. Tema oma mitu korda suurem kui minu oma. (Loogish. Vaja ju tibidele helistada. Ega siis tibid ise ei pea meestele helistama.) Bensiiniarvetega sama lugu. (Jälle loogish. Tibisid peab ju ringi sõidutama ka.) Sealt siis sündiski geniaalne idee - riik peaks meestele sünnist saadik toetust maksma, sest meeste kulutused lihtsalt on suuremad kui naiste kulutused. Kui meesinimene sünnib, siis riik kannab tema arvele mingi stardikapitali ning jätkab korraliste maksetega kuni 18-aastaseks saamiseni. Et ikka mees täiskasvanuna ühiskonnas konkurentsivõimeline oleks. Kersse sugudevaheline võrdsus ja muu jama, ja naised peavadki vähem palka saama. Feministlik mõte sai igatahes surmahoobi.
Nali naljaks, aga issand hoidku selle eest, kui see mees peaks kunagi poliitikasse otsustama minna :)