tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…