teeme kokkuvõtteid ka vä?

No praegu ma näiteks olen uhke selle üle, et koristasin oma kapid ära. Muidu ma teen seda hästi harva ja üritan omada võimalikult vähe asju. Et ei peaks koristama, noh.
Tegelikult plaanid olid hoopis suuremad – sahtlid ka ära koristada ja paberimajandus sorteerida-arhiveerida, 2006 fotod plaadile kirjutada, 2 ja poole aasta taguse Itaalia reisi pildid ära teha ja albumisse panna, veel igasugused muud paberkujul pildid sorteerida jne jne... Ikkagi kümme päeva puhkust. Ja kinos tahtsin käia ja veel sada asja. Aga no las olla.
2006 oli üldiselt igati okei aasta. Kõige suuremad muutused olid töörindel – aasta alguses vahetasin töökohta (ja tegevusvaldkonda). Kuu aja eest ei teadnud, kas mul jõuludeks üldse enam töökohta on. Nädal aega tagasi kirjutasin alla uuele töölepingule – anti ametikõrgendust, natuke palka juurde ja uuest aastast ähvardatakse veel ametiautoga ka. Nojah, okei siis, ütlesin natuke hämmeldunult. Aasta algus ei saa lihtne olema kuna olen üsna clueless hetkel oma tulevaste ülesannete osas, +46 algavatelt numbritelt tulevate kõnede vastu on juba allergia välja arenenud igatahes. Illusioone ei loo. Aga üldiselt ma olen täheldanud, et kõige rohkem olen endaga rahul just siis, kui saan ennast rihmaks töötada – vähene vastutus teeb laisaks ja mugavaks. Mul peab ikka nii olema, et ise otsustan, ise teen, ise vastutan. Ise-ise-ise :) Nüüd loodetavasti nii ongi. Kui kauaks, ei tea.
Langevarjumise-aasta oli nii ja naa. Ütleme, et kui Gryttjömi poleks olnud, siis pigem naa. Aga õnneks Gryttjöm oli ja Brita pealt sain ka esimese hüppe ära teha. Hooaja jooksul kokku 54 hüpet (neist umbes pooled väljaspool Eestit), hüppenumber kokku 202. Järgmine aasta muidugi tahaks rohkem ja oma kama tahaks ka, aga... noh jah, eks paistab. Ahjaa, mul seisab veel eelmisest hooajast FS3 rändkarikas kapi peal – tulge võtke järgmine aasta ära kui julgete :)
No ja kõiki neid aasta jooksul kogetud häid emotsioone ja elamusi enivei ei mahu siia kirja panema ja ei taha ka – neid on ikka palju. Palju-palju.

häid pühi!

Brita liigud

Päike oli hakanud looja minema, kui täna hommikusöögi lõpetasin. Nii et pikka juttu ei tule, las pildid räägivad iseenda eest :)

Riia

Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et Riia on ilus linn. Mööda tuledesäras vanalinna hulkumine tekitas viimaks ka jõulutunde.

96

Reedel oli Rahumäe Põhikooli 96. aastapäev ja vilistlaste vastuvõtt. Kunagine klassijuhataja oli meie klassist kuuele inimesele kutsed sebinud ja nii otsustasimegi siis kollektiivselt kohale ronida. Ei olnud pärast ümberehitust kooli sattunud ka.
Tegelikult esimeses klassis käisime Valdeku tänaval vene koolis. Sest kellegi kuri käsi oli meie oma kooli maha põletanud. (Esimene venekeelne lause, mille ema õpetas, oli “ja ne ponimaju, ja estonka”. Noh et kui vene lapsed rääkima tulevad. Kahetsusega tuleb tunnistada, et mu vene keele oskus pole ka praegu suurt paremal tasemel.) Teisest üheksanda klassini siis juba Rahumäel.
Alguses oli natuke niisama chillimist ja siis selline pidulikumat sorti kõnede ja lavaliste etteastetega värk. Peab tunnistama, et selle viimase pointi mõistmiseks oleks vist vaja olnud veidi kirkamat kriiti kui mina, aga väga kunstiline oli küll. Iseenesest on lahe, et lastel tänapäeval sellised võimalused on ja praeguse direktori eestvedamisel on ikka tõsine progress toimunud koolis. Sõna võtsid paralleelklassi Jüri (üldsusele rohkem tuntud kui härra linnapea), härra välisminister ja härra Nõmme linnaosa vanem. Too viimane oli ikka päris jobu, keskendudes oma kõnes põhiliselt vaibale, mille linnaosa valitsus oma uskumatus suuremeelsuses oli otsustanud koolile kinkida.
Pärast tegi klassijuhataja meile ekskursiooni. Uus õpetajate tuba nägi välja nagu europarlamendi nõupidamiste ruum või midagi ja üldse oli kõik ikka väga edev. Istusime siis veel oma vanas klassis ja meenutasime oma esimesi märkusi, esimesi kolmesid ja mida iganes. (Ma sain oma esimese kolme tööõpetuses ühe paberist kokku kleebitud palli eest, mis oli liimiseid näpujälgi täis :)) Õhtu lõpetuseks tordi söömine peosaaliks maskeeritud sööklas, kus õpsid mingi hirmsa bändi saatel rokkisid nagu vanad peoloomad.
Aga õpetajad on ikka täitsa hämmastavad tegelased. See meie oma õpetas meid esimesest kolmanda klassini – ligemale 20 aastat tagasi. Siiamaani ajab emaga juttu kui turul kokku sattuvad. Ja häälest tundsin ta kohe ära, kui helistas. Meie esimest koolipäeva mäletas ka. Selliseid võiks rohkem olla.

hakkab pihta

Selles võib vist süüdistada nädalavahetusel SMS-listi vahendusel saadud sõnumeid.
Lennukist välja hüpates taipasin järsku, et mul pole halli aimugi, kus (loe: mille kohal) ma välja hüppasin. Et nagu mis lennuväli või nii. Mäletan, et träkkisin mööda sellest kaotsi läinud dirizhaablist ja mõtlesin, et vist kuskil Järvamaa kandis siis? All oli mingi võõras võsane karjamaa, sain jalad maha vahetult enne metsa. Siis märkasin põõsas sinist valge kirjaga silti „NURMSI 3 km”. Õnneks äratuskell päästis mu selle maa maha kõmpimisest :)

segased ajad

Viimane nädal tõi ühe ootamatuse teise otsa. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas see oli hea või halb. Selgust oleks vaja. Vaikselt hakkab tekkima kiusatus valida raskem tee – aga see võib osutuda hoopis mõttetuks teeks. “Rohkem vabadust” on see koht, kus natuke nagu kinni kiilub. Selles mõttes, et see on tegelikult päris põhjapanev argument, eksole. Aga... selgust oleks vaja.
Tahaks kõike ja korraga ja kohe. Tahaks teha häid otsuseid.

----------------

Mulle ei meeldi juuksuris käia. Ma lükkan seda edasi nagu näiteks hambaarsti külastamist. Noh sest nad teevad alati kõik valesti, räägi või ära räägi. Alati ei saa õigel ajal jaole ka. Huvitav, miks juuksurid arvavad, et inimesele meeldib, kui ta pea on mingit kleepuvat imala lõhnaga läga täis lastud? Ma ei talu selliseid intensiivseid lõhnasid enda küljes, süda läheb pahaks. Ja selle tünga sain ka jälle ära, et föönitamise käigus jõudis tshikk kuidagi märkamatult mulle mingi hullu lokisoengu pähe genereerida. Järgnes traditsiooniline käik juuksuritoolist esimese ettejuhtuva kraani alla. Aga nüüd on vähemalt aasta aega hooletu.