96

Reedel oli Rahumäe Põhikooli 96. aastapäev ja vilistlaste vastuvõtt. Kunagine klassijuhataja oli meie klassist kuuele inimesele kutsed sebinud ja nii otsustasimegi siis kollektiivselt kohale ronida. Ei olnud pärast ümberehitust kooli sattunud ka.
Tegelikult esimeses klassis käisime Valdeku tänaval vene koolis. Sest kellegi kuri käsi oli meie oma kooli maha põletanud. (Esimene venekeelne lause, mille ema õpetas, oli “ja ne ponimaju, ja estonka”. Noh et kui vene lapsed rääkima tulevad. Kahetsusega tuleb tunnistada, et mu vene keele oskus pole ka praegu suurt paremal tasemel.) Teisest üheksanda klassini siis juba Rahumäel.
Alguses oli natuke niisama chillimist ja siis selline pidulikumat sorti kõnede ja lavaliste etteastetega värk. Peab tunnistama, et selle viimase pointi mõistmiseks oleks vist vaja olnud veidi kirkamat kriiti kui mina, aga väga kunstiline oli küll. Iseenesest on lahe, et lastel tänapäeval sellised võimalused on ja praeguse direktori eestvedamisel on ikka tõsine progress toimunud koolis. Sõna võtsid paralleelklassi Jüri (üldsusele rohkem tuntud kui härra linnapea), härra välisminister ja härra Nõmme linnaosa vanem. Too viimane oli ikka päris jobu, keskendudes oma kõnes põhiliselt vaibale, mille linnaosa valitsus oma uskumatus suuremeelsuses oli otsustanud koolile kinkida.
Pärast tegi klassijuhataja meile ekskursiooni. Uus õpetajate tuba nägi välja nagu europarlamendi nõupidamiste ruum või midagi ja üldse oli kõik ikka väga edev. Istusime siis veel oma vanas klassis ja meenutasime oma esimesi märkusi, esimesi kolmesid ja mida iganes. (Ma sain oma esimese kolme tööõpetuses ühe paberist kokku kleebitud palli eest, mis oli liimiseid näpujälgi täis :)) Õhtu lõpetuseks tordi söömine peosaaliks maskeeritud sööklas, kus õpsid mingi hirmsa bändi saatel rokkisid nagu vanad peoloomad.
Aga õpetajad on ikka täitsa hämmastavad tegelased. See meie oma õpetas meid esimesest kolmanda klassini – ligemale 20 aastat tagasi. Siiamaani ajab emaga juttu kui turul kokku sattuvad. Ja häälest tundsin ta kohe ära, kui helistas. Meie esimest koolipäeva mäletas ka. Selliseid võiks rohkem olla.