eksistentsiaalsetel teemadel

Tuli tahtmine veidi eksistentsiaalseid heietusi kirja panna. Niisama. Teemal – miks ma hüppan langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?
Esimene, whuffo-kompatiibel vastusevariant oleks, et adrenaliin ja ekstreem ja kõik need muud värgid. Aga minu puhul ei pea eriti paika. Ma ei ole üldse kindel, mida täpselt adrenaliiniks nimetada (ei pea silmas keemilisest, vaid ikka rohkem emotsionaalsest seisukohast). Miskipärast see seostub mul eelkõige hirmu ja eneseületamisega. Et kardad midagi, aga teed ikkagi ära ja pärast oled sillas. Aga hirm ja eneseületus on asjad, mida mina pole lennukiuksel seistes tundnud. Ausalt kohe. Mingit “ma ei julge” või “mikskuradipärastmajällesiiaronisin” mõtet ei ole mulle kunagi pähe tulnud. Ma ei tea miks – võimalik, et mulle pole veel päriselt kohale jõudnud (ja sel juhul ega vist enam ei jõua ka), millega ma õigupoolest tegelen. Mis ei tähenda, et ma ei oleks ettevaatlik. Olen küll - aga see on selline ratsionaalne ettevaatus. Ma lihtsalt kardan teistsuguseid asju. Kuidas näiteks algaja suusahüppaja julgeb esimest korda hüppetornist alla tulla? Mina ei julgeks. Igasugused trikirattureid ja rulatajaid on ka jube vaadata (õigemini, ei ole jube vaadata, vaid ennast nende asemele kujutleda). Pea ees vette hüpata ma ka ei oska. Sisemine enesealalhoiuinstinkt ei lase ja ega ma eriti ei kipugi. Lennukiuksel on kõik teisiti, selline mõnus ärevus (liblikad-kõhus-tunne) on sees, aga hirmust ei jälgegi. Äkki hoopis toosama ärevus ongi see nõndanimetatud adrenaliin? Mine sa võta kinni.
Aga miks siis ikkagi? Kui küsida, milline üksainus sõna langevarjumisega seoses esimesena pähe tuleb, siis - vabadus. See vabadus on palju-palju suurem kui teadmine, et su ümber on kilomeetrite viisi lagedat taevast. See vabadus algab su peast ja hingest ning väljendub su ellusuhtumises, väärtushinnangutes ja valikutes. Sa väärtustad vähem asju ning rohkem emotsioone, elamusi, tegevusi. Teel olemist kohale jõudmise asemel, protsessi tulemuse asemel. Ja on tore näha enda ümber inimesi, kellega sa oled ühel lainel. See ei tähenda, et peaks mõtlema ühte moodi (eieiei!), vaid seda, et igaüks mõtleb nagu tahab ja siis need mõtted tõmbuvad ja tõukuvad ja liiguvad omasoodu piirideta ruumis (umbes nagu p..sseläinud bigway-zooload :) ja kui hästi läheb, siis tekitavad ka mingit sünergiat, aga see pole peamine. Isiklik vabadus on. Et sa julged tahta elult enamat ning su mõte on piisavalt ergas mõistmaks, et see samm tühjusesse aitab sind mööda rutiinist ja normist ja argipäevasest hallusest. Sa näed maailma ju lihtsalt teise nurga alt kui tavalised inimesed.
Nii et ma ei ole adrenaliinisõltlane, vaid pigem emotsioonisõltlane. Langevarjutamine annab mulle midagi, mida ma mitte kuskilt mujalt ei saa. Ehk, dropzone.com-ist laenatud mõttetera - life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.

Miks sina hüppad langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?