bisnes

Ülemus puhkama saadetud, nädal aega olen boss. Ja asendan veel umbes 0,5 + 0,5 inimest. Kell on mitu, trenni ei jõudnud, sada asja veel tegemata ja närv must. Mõtlesin siis, et pritsin oma blogi veergudel tiba sappi, ehk läheb kergemaks.
Suure osa tänasest päevast sisustas võitlus tolliga. Selles oli süüdi väike vastik pilusilm Huang Chita (jep, see on inimese nimi) Taiwanist, kes oli suutnud kaubaga mingid täiesti ajuvabad paberid kaasa panna. Enne kui me asiaatidega bisnest hakkasime tegema, ma ikka mõnikord siunasin lätlasi nende uimasuse ja lõuna-eurooplasi nende manjaana-suhtumise pärast jne. Aga nüüd ma mõistan, et mistahes europiidse rassi esindaja äripartnerina on nagu issanda õnnistus võrreldes nende va pilusilmadega. Üha enam hakkab tunduma, et Kagu-Aasia ettevõtted hoiavad palgal väga, väga rohkearvulist kaadrit, kelle ainus tööülesanne on kogu kaubadokumentatsioon nii masendavalt p…se keerata kui võimalik. Ja see kaader teeb oma tööd hästi. Mind üldse enam ei üllata, kui kaubaga saabunud arve näeb välja nagu… noh, näiteks, kasutatud bussipilet. Või kui originaalarve on vormistatud poole väiksemale summale, kui algul ette makstud. (Ja arupärimisele vastab süüdimatu hiinlane, et “aga muidu te oleks pidanud ju nii palju makse maksma”. See abivalmidus teeb sõnatuks ja relvituks.) Ja siis sa veedad suure osa oma päevast, fabritseerides lugematu arvu garantiikirju, volitusi ja tõendeid ning saates tolliinspektuurile enam-vähem kõik selle tehinguga seotud dokumendid tõestamaks, et sa kaamel pole (või kaamlit ei impordi). Ja siis läheb kaup kollasesse koridori.
Põhimõtteliselt näen ma kahte lahendust:
1) Võtta Kagu-Aasia riigid Euroopa Liitu. Siis jääks see tollikamm ära. Aga ma ei ole kindel, et see variant EL-i laienemisstrateegiaga kuigi hästi kokku läheb.
2) Teostada asiaatidele massiline ajusiirdamine. Kust nii palju doonorajusid saaks, ei tea.
Nüüd see asi kukkus kangesti rahvuslikul pinnal vaenu õhutamisena välja, aga mis parata. Palun Kapot mitte informeerida, mul isegi probleeme palju.