ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.