vabalangemineeeee.....!!!

Kui mult täna hommikul küsiti “mis plaanid sul siis selleks nädalaks on”, oli pea täiesti tühi. Vaatasin ruttu eelmise nädala meilid üle, et meelde tuletada, mis elu ma enne nädalavahetust elasin. Raske on maa peale tagasi tulla!
Laupäeval sai lennatud viieseid ja kuueseid speedstar’e. Mu FS-suit ruulib! Millaski väitsin siinsamas blogi veergudel, et ikka inimene lendab, mitte suit. A vat enam ma ei ole kindel, nüüd vist lendab just suit ja mina tolknen lihtsalt seal sees kaasas nagu. Nii hea on lennata! Ei olnud mingit erilist pingutust vaja, et kaugel allpool olevale baasile järgi jõuda ja esimesena dokata, ehkki viimasena väljas. Samas kujundist allapoole ei sattunud mitte üks kord. Pidurdamise ajastust tuleb küll veits timmida, otsemini peab ka kohale saama.
Pühapäev algas päris okei kuusveiga, aga kole maandumine nullis positiivse emotsiooni. Võib vist öelda, et see oli mu läbi aegade teisena kõige hullem maandumine (esimene oli kunagi ammu Ämari betooni). Suht madalal langetatud otsus kurssi igaks juhuks sutsu vasakule tõmmata (aga tõesti ainult sutsu) päädis ootamatult kiire maapinna lähenemise ja ehmatusest tingitud fleerimispuudulikkusega. Paha tunne näris ja näris kuni ajas mu päeva viimasele tõusule ja siis oli kõik jälle okei.