do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.