täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.