neljapäev, märts 27, 2008

grrrr....

Ma kohe teadsin, et on mingi hea põhjus, miks mul autos alati lumelabidas on (suvel ka). Töökaaslane teadis rääkida, kuidas üks Porsche-mees täna rehaga oma autot välja kaevas.
Täna hommikul ei olnud minu väike kodutänav Nõmmel veel lumesahka näinud. Okei, mõtlesin, anname andeks, magistraalid kõigepealt. Mingi nipiga sain garaazist ja väravast välja. Anna-teed-tüüpi ristmikule jäin muidugi kinni. Labidas oli abiks.
Täna õhtul kell kaheksa oli muidu sama seis, aint et lund oli juurde sadanud. Ei mingit sahka. Selleks, et oma hoovi pääseda, rookisin poolteist tundi lund. See on iseäranis vahva töö, kui sa oled juhtumisi trennist tulnud, väsind ja nälgas ning sind ootab kodus kass, kes on üksi, külmand ja nälgas. Kõnnitee rookimiseni ei jõudnudki, empaatiavõime läks vahepeal täiesti kaotsi, ei ole vaja inimestel kooserdada seal, oodaku kuni ära sulab või käigu sõiduteel.
Nüüd ma ei suuda otsustada, kas ma olen tigedam siis, kui homme hommikuks ikka veel sahka pole või siis, kui sahk on käinud ja mu ilusti lagedaks roogitud sissesõidutee lund täis läbustand.