nostalgiatrip

Kummalised lood on selle kohaga. Kuigi tegelikult sai seal varases lapsepõlves veedetud vaid neli või viis suve, on need mälestused ühed helgeimad ning see lihtsalt on Meie Oma Koht. Koht, kus heinamaal polnud otsa ega äärt, kus martsipanõunad olid sõna otseses mõttes läbipaistvad ning kus siblisid ringi dresseeritud kanad Julgesüda ja Kuldsulg, vabad hinged, kes kunagi pannile ei läinud (vaid maeti maha koos klaaspurki rulli keeratud elulooga). Kus sai ärgatud pühapäeva hommikul lõhnava heina sees selle peale, et hommikune päike tungis igast küüni uksepraost sisse ning väljast kostis täiskasvanute vaikset juttu ja kaevupumba kääksumist.
Ja veel 20 aastat hiljem ajab miski vägi sind iga aasta-kahe tagant sinna tagasi, mis siis, et inimesed on võõrad ja palju on muutunud. Istud aidatrepil ja heietad mõtet, et “aga ükskord ma tulen siia veel tagasi. Päriseks.” Isegi kui sa tead, et seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu. Aga unistada ju võib.