draamainimene

Vot on selline sort inimesi, kes igal võimalikul ja võimatul juhul üritavad sääsest elevanti teha. Ma endamisi nimetan neid draamainimesteks. Kuidas draamainimest ära tunda? Noh, esiteks on tal kõva hääl ja igast asjast oma arvamus, kusjuures iga tema omaga mitte kattuv arvamus loetakse automaatselt valeks. Aga põhiline on see, et ta on kohutavalt ebakonstruktiivne. Draamainimene ei mõista, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mille muutmine tema võimuses ei ole. No mis asja sa hädaldad veel mitu päeva tagantjärgi, kui tegu on tehtud ja seda muuta ei saa? Mis parata, ikka läheb mõnikord mõni asi aia taha, võta õppust ja tee teinekord paremini. Aga selle asemel, et tegutseda ja päästa mis päästa annab, laguneb draamainimene koost, hakkab süüdlast otsima ja kõike/kõiki kritiseerima. Mõistlikku juttu talle ajada pole mõtet, sest pärast poolt tundi kannatlikku argumenteerimist saad aru, et jooksed peaga vastu seina. Over and over again.
Noh, ühesõnaga, draamainimene on ilgelt annoying.

----------------------

Ma ei tea, kas ma olen mingi hälvik või mis, aga banaanivabariigis hirmu ja õudust külvav ning riikluse alustalasid kõigutav K-kampaania tekitab mus mitmendat päeva vastupandamatut (apoliitilist!) kohukeseisu. Täna seadsin sammud Selveri piimatoodete leti juurde, kus üks nii umbes 10-aastane nolk oma sõbrale kuulutas, et “mina küll enam kohukesi ei söö”. Libistasin oma 2 Bonot kaaskodanike vaenulike pilkude all korvi ja hiilisin seina ääri mööda kassasse.
Sometimes a kohuke is just a kohuke.